„See on nii seatud, et aeg ei peatu..“

.. ütlevad kuldsed Ivo Linna lauldud sõnad, mis sest et sõnade ja viisi autorid on tegelikult Tõnu Aare ja Ott Arder, kui kedagi huvitab, aga see ei ole praegu teema.

Praegu avastasin, kui kiiresti ikka aeg möödub. Eks ma sellega olen juba mõnevõrra leppinud, et suvi niiviisi märkamatult möödub. Sel suvel eriti, aga mulle tundub, et samad emotsioonid valdavad vist enamus inimesi suve lõpu lähenedes. Minu jaoks on lõpu alguseks alati minu sünnipäev olnud, sest see on ju juulikuu lõpupoole, mis tähendab, et kohe on august, mis on omakorda viimaseks suvekuuks. Ja mida sa siis kuu ajaga õieti jõuad?!

No kui Annet vaadata, siis ikka väga palju. Inimesed kippusid mulle raseduse kestel rääkima, et oi, need beebid kasvavad nii kiiresti, pooli riideid ei jõua kapist väljagi võtta, sest nad kasvavad nendest välja ja küll see imikuaeg on neil ikka lühike jne. Mina, siis veel teadmatuna, noogutasin ikka nõustuvalt pead, ise samal ajal mõeldes, et küll see aju on ikka veider ja moonutab inimeste ajataju.

Ja nüüd siis ongi nii, et riided, mis on mõeldud vanusele 0-3 kuud, hakkavad meile väikseks jääma (Anne sai eile kuuenädalaseks). Pikkusest on okei, aga pontsakad käevarred ei taha enam näiteks lühikese varrukaga bodydesse mugavalt, ilma soonimata ära mahtuda. Ja meil on selliseid bodysid väga-väga palju!

Eriti nukker lugu oli ühtede imeilusate sipukatega, mis vanaema meile Inglismaalt tõi ja millega me Anne haiglast koju tõime. Sel ajal olid need talle ilmatuma suured ja panin siis nood kenasti sahtlisse pikema jala päevi ootama. Aeg möödus ja umbes peaaegu kuu hiljem ma avastasin, et oo, sellised lahedad sipukad olid meil ju ning asusin neid suure hooga Annele jalga tõmbama. Jalga need läksid, aga nad olid ikka väga parajad. No kurja! Hakkabki pihta see jämm, et ei saagi mõnd ilusat asja kanda, mis kapis. Rohkem ei ole saanud neid proovida ka, sest soojade sipukate vajadus kuumalaine ajal täielikult puudub.

Kui ma seda kiiresti kasvamise asja enam-vähem võisin ka enne juba uskuda, siis seda, et see imiku aeg ääretult kiiresti möödub ja ma jään seda igatsema, tundus küll ebareaalne. Võib-olla mitte enne sünnitust, aga kindlasti umbes nädalase Annega koos elades. Mäletan selgelt, kui lugesin koolikute kohta (mingi hetk kahtlustasin Annel neid olevat) ning puhkesin nutma, sest seal kirjutati, et võib kesta kuni kolm esimest elukuud. Sel hetkel tundus kolm kuud liiga pikk, et vaimselt terveks jääda.

Olles pool teed sellest läbi käinud, ei julge ma veel enne „õhtut“ hõisata, aga aeg-ajalt leian end mõtlemas haiglas olemise hetkede peale või vaatamas neid imearmsaid pilte, mis Nele Tasane oma ülikihvtis kodustuudios kaheksapäevasest Annest tegi, endal suu igatsusest ila tilkumas… (võrdle eile tehtud pildiga, mis kõige alumine... kui on vahet üldse aru saada) Või siis musitan ma Annekese varbakesi ja jalataldu, mis on minu lemmikud ning mõtlen, et varsti on ka need tillud maasikamammud suuuured ja ta ei lase neid mul enam musutada nagu poolearuline.