Üksikvanemast hoolduspere ema: kõik kiruvad koroona-aastat, aga minu jaoks on see olnud elu parim

Üksikvanemast hoolduspere ema: kõik kiruvad koroona-aastat, aga minu jaoks on see olnud elu parim

03. Mar 17:07 Emmede Klubi Emmede Klubi

Oliver* oli kuueaastane, kui ta Pärnust Tallinnasse Astridi* juurde elama kolis. Oma isa juures väike nukitsamees (nagu lastekaitsespetsialist teda tulevasele emale kirjeldas) enam elada ei saanud. 

Perekonda interjueeris Silja Oja sotsiaalkindlustusametist.

Astrid, räägi palun oma perest!

Mul ei ole kunagi olnud kinnisideed, et tahan last. Olen vaba naine, mul on väga palju hobisid ja ma ei kujutanud ettegi, et mu ellu tuleb beebi, kes võtab kogu mu aja. Hooldusvanemaks hakkamine oli minu jaoks aga kuidagi loomulik.

Mis sind motiveeris?

Olen tööalaselt üsna palju kokku puutunud väärkoheldud lastega ja sealt kumab läbi, kuidas vanemad nendega suhtlevad ja neisse suhtuvad. See lugupidamatus ja laste alavääristamine ärritas mind. Tekkis tunne, et tahaks midagi teha, aga ei saa.

Ma ei loonud Oliveri emaks saades õhulosse. Sain kohe aru, et mind ootab ees raske töö. Asendusvanemaks hakkamise ajend ei tohi olla soov saada omale laps või hakata heategijaks. See peab olema kaalutletud, teadlik otsus pakkuda kodu lapsele, kes ei saa oma sünnikodus kasvada.

Kuidas sai sinust hoolduspere vanem? Kust sa kuulsid sellest võimalusest?

See teema on olnud viimasel ajal palju pildis. Lisaks on mul lastekaitsetöötajast sõbranna ja tutvusringkonnas mitmeid inimesi, kes on lapsendanud. Ma ei ole kunagi mõelnud, et tahan ise tingimata lapsenda. Ma ei usu, et juriidiline paber midagi suhtes lapsega muudab.

Algul guugeldasin, siis leidsin omapere.ee lehe ja suhtlesin sotsiaalkindlustusametiga. Seejärel läbisin ettevalmistava PRIDE-i koolituse ja 2018. aasta jõulude ajal tegin avalduse, et soovin hakata hoolduspere vanemaks.

Kuidas nägi välja su esimene kohtumine Oliveriga?

2019. aastal helistas mulle Pärnu lastekaitsespetsialist, kes ütles, et üks „nukitsamees“ on ootamas. See oli üks kuueaastane poiss Oliver. Ta elas koos isaga, kelle vanemlikud oskused olid puudulikud ja laps viibis tihti turvakodus.

Algul hakkas Oliver elama mu juures nädalavahetustel, aga veebruaris 2020 kolis ta päriselt minu juurde. Ta oleks tulnud varemgi, kui oleks saanud Tallinnas kohe lasteaiakoha.

Mingit äratundmise hetke ei olnud, aga mulle meeldis see, et ta oli lõbus ja rõõmsameelne, heasüdamlik laps. Ta sai ka loomadega hästi läbi. Mul on nimelt kaks koera ja kass.

Kuidas Oliver su juures uues kodus kohanes? Kas miski üllatas sind?

Oma juristitöös puutun palju kokku erinevate perede ja lastega, mind on raske üllatada. Aga Oliveri puhul mind siiski üllatasid puhtus ja hügieen, täpsemalt nende puudumine. Kogu koolieelse aja, mil teised lapsed ilmselt tähti õppisid, õppisime meie hambapesu. „Aga issi juures mul ei olnudki hambaharja!“, vaidles Oliver, kel võttis minu silmis tavaliste asjadega kohanemine aega. Näiteks et ainsad riided ei ole dressid ja tossud.

See kõik oli mõistetav, sest ta varasem elu oli olnud eklektiline – isakodus reeglid puudusid, turvakodus oli eri kasvatajatega palju erinevaid reegleid. Kohanemine tavalise eluga võttis aega, algul olin mina „paha“, sest nõudsin reeglitest kinnipidamist, ja issi „hea“, kes oli väidetavalt lubanud kõike. Õnneks tulid muutused Oliveri käitumises ruttu.

Mäletan hästi meie esimest ühist poeskäiku. Ostsime banaani, paprikat ja kurki ning Oliveri jaoks oli müstika, et ma võtsin ühest kaubagrupist mitu asja. Ta imestas ja küsis, kas mul on ikka raha, et selle kõige eest maksta. Tema jaoks oli siiani olnud toiduks viiner, pelmeen ja kalapulk, ta polnud mitte millegi muuga harjunud. Algul sõi ta puuviljadest ainult banaani, siis tuli õuna- ja seejärel pirniperiood. Ühe õhtu jooksul kuus pirni ära süüa polnud tema jaoks mingi probleem, ta lihtsalt sõi oma isusid täis. Samuti oli tema jaoks täiesti uus selline söök nagu kartulisalat – ta polnud seda mitte kunagi söönud!

Oliver oli kasvanud liikuva pildi ees, telekas ja nutitelefon olid olnud tema „lapsehoidjad“ maast madalast peale. Minu juurde saabudes oli ta täielik ekraanisõltlane. Praegu tal enam oma nutitelefoni pole, sest tal pole seda vaja, ma viin teda kooli ja toon koolist.

Kuna Oliveril on aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH), oli ta Pärnus käinud lasteaia tasandusrühmas, kus on vähem lapsi ja rahulikum keskkond. Tallinnas ei õnnestunud tasandusrühma kohta saada, kuid oli selge, et ta vajas kohanemiseks pigem väiksemat rühma. Lahenduseks sai eralasteaed. Pärnu linn kompenseeris selle ja ma olen selle võimaluse eest väga tänulik, sest see periood mõjus lapse arengule väga hästi. Praegu käib Oliver tavakooli väikeklassis ning saab rehabilitatsiooniteenuseid nagu muusikateraapia ja hobuteraapia.

Ma ei tunneta, et ma ei saaks temaga kodus hakkama, pigem tekivad probleemid koolikeskkonnas. Vaatamata sellele, et ta on avatud ja sõbralik laps, on tal keskendumis- ja kohanemisraskused, sest tema sotsiaalsed oskused on puudulikud. Ta ärritub kergesti ega oska konflikte lahendada, sest mitte keegi pole talle seda oskust maast madalast õpetanud. Ühe aastaga ei tee ära seda tööd, mis on eelneva kuue aasta jooksul tegemata jäetud.

Olen veendunud, et lapse kujunemisel on keskkond määravam kui geenid. Oliver on ülinutikas, väga lahtise pea ja tehnilise taibuga laps. Vaatamata oma segasele minevikule on ta väga viisakas poiss, kes avab autoukse ja ütleb: „Daamid ees!“

Kas ja kui palju Oliver oma isaga suhtleb?

Mind üllatas see, et ta ei suhelnud pärast minu juurde kolimist enam üldse oma isaga. See tähendab, et isa ei suhelnud enam temaga. Mõtlesin, et laps hakkab nädalavahetustel isa juures käima ja minul on siis pisut vaba aega iseenda jaoks. Kujutasin ette, mida kõike ma siis teen, aga seda ei juhtunud. Ta on käinud selle aasta jooksul, mil ta minuga on elanud, oma isa juures ainult ühe korra. Sealtki helistas ta mu emale – minu number ei olnud tal peas – ja ütles rõõmsalt, et tead, vanaema, emme tuleb mulle homme järele! Kartsin, millise meeleoluga ta isa juurest ära tuleb – äkki on kurb või vihane. Aga laps tuli mulle vastu ja ütles lihtsalt, et lähme nüüd koju.

Järgmistel kordadel näitas Oliveri isa üles huvipuudust ja lükkas kohtumisi lapsega aina edasi. Oliver ikka igatseb oma isa aeg-ajalt, aga ta nutuhood on vähemaks jäänud, nüüd hüüab ta läbi une juba emmet ehk mind.

Ta kutsub sind emmeks?

See tuli väga ruttu. Algul olid tal kõik sõnad segamini – õpetaja, kasvataja, tädi, emme, aga lasteaias õppis ta teistelt lastelt sõna „emme“ kiiresti ära ja sellest ajast saati hakkas ta mind oma emmeks kutsuma. Õhtuti kallistab ta mind ja ütleb: „Minu kallis emme, ma armastan sind nii väga!“ Ka meie koertele ja kassile annab ta õhtuti musi ja soovib head ööd. Talle väga meeldib enne uinumist unejutu lugemine – mul on terve sein raamatuid täis!

Kas ja kuidas see kõik sind muutnud on?

Mul on terve see viimane aasta olnud tunne, nagu oleksin eksootilisel reisil. Vahepeal imestan, et kuhu on kadunud rahu ja vaikus. Samas, kui kõik koroona-aastat kiruvad, siis minu jaoks on see olnud elu parim aasta.

Millega peaksid arvestama inimesed, kes soovivad kodu vajavale lapsele seda pakkuda?

Kuigi positiivne areng toimub hästi ruttu, peab arvestama, et lapse sotsiaalsed oskused on puudulikud. Mul on tunne, justkui oleksid mingid etapid tema lapsepõlves täiesti vahele jäänud. Olen nüüdseks traavinud temaga läbi kõik muuseumid, ahhaa-keskused, ujulad ja nukuteatri – teiste laste jaoks tavalise elu osad oli temal täiesti puudu. Tänu koroonale oleme ka siseturismi palju harrastanud.

Ma ei olnud nõus lapsevanemaks hakates enda elust ja hobidest loobuma – õpin siiani maalimist, samuti olen aastaid tegelnud ehtekunstiga. Mulle meeldivad väga ballett ja kunstinäitused ning minu rõõmuks tuli välja, et need meeldivad ka Oliverile.

Tugivõrgustik on hästi oluline. Mu ema aitab mind hästi palju, tuleb siia või ma viin teinekord lapse tema juurde. Enda jaoks on vaba aega kõvasti vähemaks jäänud. Kui laps on õhtul magama pandud, kipun ise teleka ette magama jääma. Varem ei juhtunud sellist asja kunagi.

Mida tulevikult ootad?

Et Oliveril läheks koolis hästi ja et temast kasvaks õnnelik inimene. Õnneks on ta lahtise peaga poiss. Loodan, et rehabilitatsioon aitab tal ka käitumise kontrolli alla saada. Mul ei ole ambitsioone ta tulevase erialaga – oluline on vaid see, et ta tegeleks asjaga, mis talle meeldib.

Mida soovitad teistele, kes alles mõtlevad selle teekonna alustamisele?

Kui sisemine motivatsioon on õige ja otsus enda jaoks läbi mõeldud, siis hoolduspereks hakkamist kartma küll ei pea! Eks see sõltub kindlasti konkreetsest inimesest, aga minul on väga vedanud Pärnu lastekaitsespetsialisti Mirjam Lankiga – ta kuulab mind alati, kui tahan rääkida, ja annab nõu. Olen talle väga tänulik!

 

* Ema ja lapse nimed on muudetud ja foto on illustratiivne. Allikas: tarkvanem.ee

 

Kommenteerib Mirjam Lank, Pärnu linna lastekaitsespetsialist:

Iga laps vajab kodu ja perekonda, ent paraku ei saa kõik lapsed kasvada koos oma vanematega. Põhjuseid võib olla mitmesuguseid. On oluline, et lapse kõrval oleks kindel täiskasvanud inimene, kes mõistab, hoolib ja tingimusteta armastab. Keegi, keda saab usaldada ja kellele igapäevalt toetuda ning kes õpetab olulisi väärtusi ja põhimõtteid. Kes on alati olemas, nii rõõmudes kui ka muredes.

Otsime peresid, nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid inimesi, kes kaaluvad võimalust pakkuda ühele või mitmele lapsele kodu, armastust ja hoolt. Julgustame kõiki, keda see teema puudutab, pöörduma elukohajärgse lastekaitsetöötaja poole. Pärnus on teie jaks olemas lastekaitsespetsialist Mirjam Lank (telefon 444 8133, 5336 5574, e-post  mirjam.lank@parnu.ee). Teie küsimustele vastavad rõõmuga ka sotsiaalkindlustusameti spetsialistid. Loodame, et ühel päeval on selliseid peresid veel rohkem ning iga laps leiaks armastava ja hooliva pere.