1990ndatel olid Tallinna laste turvakeskusesse sattunud laste peredes probleemid täiesti teistsugused kui nüüd – siis olid probleemid majanduslikud, nappus oli söögist ja eluasemest. Praegu vaeseid peresid peaaegu ei ole, puudu on hoopis hoolimisest ja empaatiast, kirjutab Pealinn.
Tegelik põhjus, miks laps turvakodusse satub, peitub pea alati vanemates. Põhiprobleem on alkohol, teiseks ka narkootikumid. Lisaks vaevavad vanemaid psüühilised haigused ja depressioon. Kõige rohkem elavad lapsed oma südames üle seda, kui emal on valida, kas uus mees või laps, ja ta valib mehe.
Enamasti on turvakodusse jõudnud lapsed üsna hästi riides, kaasas hea telefon. Puudulikud on aga nt pesemisharjumus, õpiharjumus, päevarežiim. Hingevalu peidetakse enesevigastamise, manipuleeriva käitumise, varastamise taha.
Olgu vanem nii hullu käitumisega kui tahes, laps õigustab teda pea alati. Mõnikord saabub laps otse haiglast, peksust silm veel paistes, aga ikkagi tahab kohe koju minna ning ütleb, et ju ta ise tegi midagi valesti, et vanem talle kallale tuli.
Tuleb ette, et turvakeskuse töötajad peavad vanematele õpetama, kuidas oma lastega aega veeta – mitte nii, et mõlemad istuvad samas ruumis telefonis, vaid näiteks koos lauamängu mängides. Mõni inimene ei oskagi vanem olla ja talle tuleks kasuks vanemlike oskuste koolitus.
Loe tööst Tallinna laste turvakodus lähemalt Pealinnast!
