Viis lasteraamatut, mis tutvustavad koolieelikule Eestit

Viis lasteraamatut, mis tutvustavad koolieelikule Eestit

04. Mar 22:13 Emmede Klubi Emmede Klubi

Äsjamöödunud vabariigi aastapäeva ja riigikogu valimiste tuules on paljudes kodudes kindlasti praegu jutuks Eesti riik. Kuidas seletada Eestit koolieelikule? Missugune meie kodumaa on? Kuidas ta selliseks sai? Lastekirjanduse uurija Krista Kumberg vaatleb viit uuemat meie kodumaast jutustavat lasteraamatut.

Tiia Toometi põhjalik ja mahukas „Minu kodu on Eestimaa“ (2014). Siin ootab üks pere suveks Inglismaalt sõpru külla. Juba talvel arutatakse, kuhu neid viia, mida näidata. Lapsed arvavad, et Eestis on kõik nii tavaline! Nõnda siis hakkavad nad üheskoos punkt punkti haaval ise oma kodumaad avastama – asukohast alates riikluse ja IT-valdkonnani välja. Lehekülje välisveeristelt leiab kokkuvõtliku teabe parasjagu kõne all oleva teema kohta. Raamatu kujunduses on lõviosa fotodel, mis kallutab seda teatmeteose või reisijuhi poole, ehkki tekst on mõnusalt ilukirjandusmekiline.

Aidi Valliku „Laste oma Eesti“ (2015) sobib hästi juba koolieelikutele. Siduv aines on mäng. Kolm perekonda naudivad rannas suverõõme ja lapsed ehitavad liivast Eesti, mängivad läbi maa ajaloo ning käivad mängu käigus läbi kõik praegused maakonnad. Loodus, minevikusündmused, kombed, riikluse teke, saavutused spordis ja kultuuris – kõik on eakohases koguses ja raskusastmes kirja saanud. Ott Valliku pildid mitte üksnes ei illustreeri teksti, vaid täiendavad seda.

Maria Teiverlauri „Minu kodumaa“ (2018) liigitub luuleraamatuks. Seitsekümmend luuletust on seotud Eestile märgiliste mõistetega, mille hulka kuuluvad näiteks triibuseelikud, Kalevipoeg, Tori hobune, kaerakile, hunt jne. Proosatekst värsi kõrvalleheküljel täiendab teemat lapsele jõukohases vormis teabega. Andku autor mulle andeks, aga seda osa hindan (siinses kontekstis) tunduvalt kõrgemalt.

Siinkirjutaja meelest on tegemist viisiku kõige kaunima raamatuga. Sellises Eestis, mida Ülle Meister kujutab, on hea ja turvaline elada. Kunstnik hiilib osavalt mööda linnaolustiku kujutamisest ja manab vaataja ette idüllilise, jah, pisut vanamoodsa, aga koduse pildi isamaast.

Epp Petrone „Meie Eesti“ ja „Naša Estonia“ (2018) mäekõrgust edu müügiedetabelis on põhjendatud sellega, et tegu on kampaania- ja tegelusraamatuga. No nii tegelus ta ka ei ole! Kaheksakümne lehekülje peale tuleb kuusteist „valget laiku“, millele joonistada-kirjutada. Tegeluseks on kõrval töövihik.

Petrone jätkab äraproovitud emaraamatu stiilis: väikesel Annal on rohkelt küsimusi Eesti kohta, millele ema tasakaalukalt ja arukalt vastuseid annab. Autor asetub sundimatult kord lapse, kord täiskasvanu seisukohale. Petrone on ainus (kui mitte arvestada lõigukest Valliku teoses), kes arutleb eestlaseks olemise üle – milline on eestlase nägu ja iseloom. Kokku saab südamlik teekond läbi aja, looduse ja loomuse.

Kätlin Vainola „Minu Eesti seiklus“ (2019) on lausa topeltraamiga: lapsed loovad arvutimängus enestele profiiltegelased, kelle nimed on Pliks ja Plaks. Nood tahavad teha filmi riigist, kus Mia ja Robin elavad – Eestist niisiis –, ega jää arvutisse asjatama, vaid lähevad koos lastega kooli, kus ainetundide haaval (muusika, eesti keel, geograafia jne) avastatakse Eestile omast ja olulist.

Teistest rohkem esineb Vainola teoses juturaamatuid. „Kevade“-teemaline lauamäng võiks lausa raamatuväliselt olemas olla! Raamat pakub igal leheküljel lapsele aktiivset tegevust. Kurikuulsad kleepsud, mille kogumine Petrone raamatu, täpsemalt töövihiku puhul kirgi küttis, tuleb siin otse raamatusse kleepida. Komplekti kuulub nuputamisvihik. Raamat on saadaval ka vene keeles.

Kui erinevad või sarnased need Eesti-teemalised raamatud on?

Kõik nad käsitlevad loodust ja riigisümboolikat, etnograafiat, laulupidu, toitu, ajaloolisi ehitisi. Mõni IT-valdkonda (Toomet, Vallik), mõni vanade kõrval uusi pühi, nagu halloween (Toomet) ja volbripäev (Teiverlaur). Tegelaste sekka on võetud vene perekondi (Toomet, Vallik).

Põhilised erinevused ilmnevad ajaloosündmuste doseerimises. Teiverlauri raamatus on ajalugu napilt – just nii mitu lauset, et riigisümboolika (lipp, vapp, hümn) ja vabariigi aastapäeva sünnilugu paika saaks. Toomet teeb vanemast ajast n-ö kiirkursuse ja jutustab lähemalt Eesti saatusest 20. sajandil, keskendudes taasiseseisvumisele.

Hoopis ajaloolembesem on Valliku raamat. Siin madistavad ristirüütlid maarahvaga, ehitavad linnu, mille Liivi sõda maatasa pühib. Mis taastatakse, selle hävitab Põhjasõda ja nii edasi kuni Vabadussõja ja Teise maailmasõjani, saateks laste möll liivast Eesti territooriumit ümber kujundades ja väikese tüdruku pisar järjekordset hävitustööd jälgides. Mis tekstis mainimata jääb, selle lisab Ott Vallik piltidele.

Ajaloo teemat pole peljanud ka Epp Petrone, kes kirjutab lähemast minevikust: Siberisse saatmisest, metsavendadest, nõukogude ajast, taasiseseisvumisest. Tema selgitused väikesele Annale on südamlikud ja solvumisvabad, vähimagi süüdistava alatoonita, ohvri staatuse võtmiseta ja, mis peamine, kirjutatud väikesele lapsele mõistetavas võtmes.

Seda enam kurvastab, et just need peatükid – „Kui Eesti polnud vaba“, „Taasiseseisvumispäev“, „Teletornis“, „Sipelgad ja Siber“ ja „Paraadil“ – on venekeelsest raamatust välja jäänud. Autor ei nimeta rahvusi ega riike, ei kutsu kedagi vallutajaks ega tulnukaks, vaid räägib „kurjast naabrist“ ja vaenlasest. Ja ikkagi pakutakse ühele lugejagrupile ühesugust, teisele teistsugust minevikukäsitlust, õigemini hoidutakse igasugusest käsitlusest.

Millegipärast ei anta tõlke lugejatele ka teada, milline on eestlase nägu ja iseloom, ehkki neiski peatükkides on rahvuste segunemise-sõbrunemise teema parimal moel kirja saanud. Välja jäi ka põlvkondade sidemest jutustav „Meie Anna ja vana Anna“. Kokku on venekeelses variandis kaheksa peatükki ja 16 lehekülge vähem. Kas võib asi olla selles, et nood peatükid lisas autor hiljem ja nii nad tõlkest välja jäidki? Siiski mitte, hiljem kirjutatud „Saun“, „Rahvaste rändamine“, „Viies aastaaeg“ ja „Öö metsas“ on ka venekeelses raamatus sees.

Postimehes 6. veebruaril ilmunud usutluses ütleb autor: „Iga lauset kirjutades mõtlesin ma, mismoodi üks väike vene laps Eestis seda loeks. Selle raamatu kirjutamine oli minule endale ka sisemine integratsiooniprojekt. /---/ Tundsin, et see jõuab pärale: meie Eestimaa. See jõuab hinge väikesele venekeelsele eestimaalasest lugejale. See maa on tema kodu. Minu jaoks ei olnud see „Meie Eesti“ lasteraamat mitte ainult harimise, vaid ka armastuse ja integratsiooni tekitamise võimalus.“

Ju see siis niiviisi on, et Eestimaad ja eestlasi on lihtsam armastada ilma ajalugu mängu toomata. Anna arvab, et Eesti võiks olla helesinine. Aga ta on ka roheline ja kollane, täiendavad õde ja ema... Maxima tänavuse kampaaniaraamatu „Minu Eesti seiklus“ raamjutustus viis mäletatavasti Pliksu ja Plaksu koolitundidesse. Ajalootundi sel päeval koolis ei olnudki.

 

Kas ja kuidas räägite teie kodus lastega Eesti riigist?