Seksuaalkasvatus on osa inimeseks kasvamisest, sest seksuaalsus on osa igaühest meist sünnist surmani. See hõlmab endas palju enamat kui seksuaalvahekord. Seksuaalkasvatus algab juba lapse sünnist - mitte küll konkreetsetest sõnadest või õpetusest, vaid sellest, millised on vanemate hoiakud ja väärtused, suhtumine iseendasse ja lapsesse.
Milline siis on eluterve seksuaalkasvatus? Siseministeeriumi ja TAI veebileht tarkvanem.ee annab nõu:
Alla kaheaastasele lapsele saab vanem õpetada, et tema keha on hea ja õige - rääkida sellest valehäbita. Jälgida tuleks oma reaktsioone, näiteks võib vastikustunde väljendamine mähkmevahetusel anda lapsele signaali, et miski temas on ebameeldiv. Lapsega tuleb rääkida piiridest, nii sellest kust tohib ennast puudutada, kui ka sellest, et kui teine laps kallistust või puudutamist ei soovi, tuleb seda aktsepteerida. Suguelundeid tuleks nimetada peeniseks ja vagiinaks (vms) - kasutades varjunimesid anname lapsele signaali, et tegu on häbenemisväärse teemaga.
Kolme-neljaastane laps tuleks õpetada laps potil käima ja teda õnnestumiste eest kiita, samas ebaõnnestumise pärast laita ei tohiks. Lapsele tuleb selgitada, mida sobib teha teiste juuresolekul ja mida mitte. Lapse pissi- ja kakanaljade üle on kohane naerda, kuid samal ajal tuleb selgitada ka piire. Selles vanuses lapsele tuleb õpetada ütlema ei, selgitades, et tema keha kuulub talle ja kellelgi ei ole õigust seda puudutada, kui laps ei soovi. Oluline on vanemate eeskuju soorollide osas, nt majapidamises tehakse töid võrdselt ja koos, aga ka poisse ja tüdrukuid koos mängima ärgitamine. Võiksite rääkida tunnetest, õpetada lapsi erinevaid tundeid ära tundma ja nimetama. Pakkuda lapsele hellust, füüsilist lähedust. Ning ikka - nimetada suguelundeid õigete nimedega.
Seitsme- kuni üheksaaastane laps hakkab peatselt jõudma murdeikka. Murdeea muutustest tuleb rääkida enne, kui need toimuma hakkavad. Vanemad saavad toetada lapse sotsialiseerumist, eneseusku, eneseväärikust, õpetada turvalist käitumist nii "tänaval" kui ka internetis, tegema vahet õigel ja valel, anda lapsele väga palju armastust. Aga ka reageerida rahulikult ja adekvaatselt lapse seksuaalsuse ilmingutele ning küsimustele seksualiseeritud teemade (sh nt pornograafia) kohta.
10–12-aastane laps on jõudnud murdeikka ning vanema roll on olla tema jaoks sel kiirete muutuste ajal turvaline täiskasvanu. Rääkida murdeeast tabudeta. Hoida kättesaadavas kohas hügieenisidemed, tampoonid ja kondoomid, et laps saaks nendega rahulikult tutvuda. Rääkida tunnetest, lähedusest, turvalisusest internetis. Rääkida sellest, et nii nagu inimesed on erinevad, on erinev ka inimeste seksuaalne identiteet - oluline on suhtuda igasse inimesse mõistvuse ja sallivusega. Mõista lapse kasvavat privaatsusvajadust. Ning ikka rääkida sellest, et lapse keha kuulub temale - vaid tema võib otsustada selle üle.
13–15-aastase lapsega tuleks juba rääkida pornograafiast, selle petlikkusest. Sellest, kuidas ära tunda, millal on õige aeg seksiks (Eestis ollakse esimese vahekorra ajal keskmiselt u 17-aastased). Ka vastutusest seksuaaltervise valdkonnas – enese ja teiste hoidmisest, soovimatutest tagajärgedest hoidumisest. Selles vanuses võiks laps esimest korda külastada noorte nõustamiskeskust. Samal ajal saab vanem hoida end oma lapse tegemiste ja infoallikatega kursis, suunata teda adekvaatsete allikateni, toetada lapse enesehinnangut, usaldada last, lubada tal ka eksida ja anda signaal, et vanemad ei hülga teda ka siis.
16–18-aastase noore seksuaalne identiteet on selginenud ning sellesse vanusevahemikku jääb tihti esimene seksuaalvahekord. Sellegipoolest on täiskasvanute tugi veel vajalik - vanemad saavad toetada noore minapilti, olla hinnanguvaba, anda eeskuju soostereotüüpidest väljapoole vaatamisel ning hoida seksuaaltervisesse puutuv informatsioon kättesaadavana.
Seksuaalsusest ausalt ja avatult rääkimine ei pane lapsi varem seksima, pigem vastupidi. Avatud vestlused vanemaga aitavad lapsel kasvada ennast austavaks, hoidvaks ja iseendaga sina peal olevaks inimeseks.
