Paljudele vanematele tundub vahel, et pereelu on täiesti käest ära - lapsed magavad emme-issi voodis, tülitsevad omavahel, üks teeb öösiti alla ja teine valetab pidevalt. Sellises olukorras ei oskagi kuskilt alustada, et olukord paraneks ning kannatab igapäevane suhtus ja pereelu. Abi võib olla perenõustajast, kes juhib tähelepanu kitsaskohtadele ning annab nõu, mida saaks muuta. Juba teraapias käinud pere räägib loo, kuidas elementaarsete asjade meelde tuletamine pereelu muuta võib.
“Kõik ei ole vanemateks sündinud,” alustab kolme lapse ema Sille oma lugu. Tema hakkas abi otsima siis, kui vanemal lapsel ilmnesid probleemid valetamisega. Sille pani pereelu toimimist vaadeldes tähele, et abikaasa side lapsega on vähenenud. “Põhimõtteliselt oli lugu nii, et poiss kasvas väikelapseeast välja, aga mees suhtus temasse ikka nagu titte,” selgitab ta, millise murega terapeudi poole pöörduti. Nii oligi, et suured probleemid said alguse tegelikult väikesest asjast. “Abikaasa kamandas liigselt, ei andnud lapsele tegutsemisvabadust ja nii tal tekkiski trots selle kõige suhtes,” selgitab Sille.
Kuna Sille ise ei osanud suunata meest lapsega rohkem suhtlema, otsustas ta külastada terapeuti. Seal selgus, et mõlemad vanemad toovad suhtesse kaasa oma lapsepõlve haavad, perekondlikud käitumismustrid ja kogu muu taaga. “Me ei soovi, et lapsed jääks kordama meie vigu,” selgitab Sille. “Nii hakkasimegi mehega kahekesi kord kuus teraapias käima.” Seal arutavad nad üksipulgi lahti nii omavahelised suhted kui ka suhted lastega ning harjutavad suhtlemisoskusi. “Selgus, et pooltel juhtudel ei saa me üksteisest üldse aru,” on ka Sille ise imestunud. “Mehele tundub, et mina räägin kogu aeg mingitest probleemidest ja lahendusi ei tule, samas kui ta ise ei räägi üldse, mis teda häirib.”
Nõustaja juures ilmnes ka see, et paari ootused pereelule on täiesti erinevad. Üks vajab kindlaid reegleid, teine tahaks elada rohkem vabakava järgi - tuli leida kuldne kesktee. Nõustaja juures sõlmiti kindlad kokkulepped: üksteist kuulatakse, teise jutule ei segata vahele ja vanemad toetavad teineteist. “Abikaasa hakkas pärast esimest käiku kohe uut nõudma,” naerab Sille. See, et kõik mehed teraapiat kardavad on müüt ja kõik sõltub ikkagi omavahelistest suhetest ja kokkulepetest.
Mehe ja vanima lapse omavahelised suhted paranesidki teraapia abiga. Nipiks oli mõistmine, et laps ei käitu vastikult meelega, vaid on stressis ning vajab abi. “Mees hakkas lapsega kahekesi koos aega veetma, sporti tegema,” selgitab Sille, kuidas kontakt loodi ja seda hoitakse.
Mingit ühtset retsepti pereelu toimima saamiseks ei ole ka Sillel jagada. Iga pere on erinev, suhted vanemate vahel on erinevad, suhted laste vahel on erinevad… Kõrvaltvaataja pilk tuleb aga igal juhul kasuks ning oma käitumise jälgimise ja mõnede lihtsate nõksude abil paranevad suhted ning tõuseb elukvaliteet. Kui vanemad on rõõmsad, on ka lapsed rõõmsad.
