Lugeja esitas ERRi teadusportaalile Novaator vahva küsimuse, mis käib vähemalt korra läbi iga koolijütsi peast: miks me õpime matemaatikatunnis korrutustabeli jms pähe? Tihti öeldakse ka, et neid teadmiseid pole ju elus vaja - meil on kalkulaator.
Eesti matemaatika seltsi president ja Tartu ülikooli algebra professor Valdis Laan vastab, et peastarvutamine treenib aju, samas kui kalkulaatori kasutamine treenib näpulihaseid.
Iga haritud inimene peaks tundma korrutustabelit. Kas kujutate ette haritud inimest, kes ei tea, kui palju on 5x7? Oleks ju tore, kui meie lapsed poleks meie vanavanematest rumalamad. Meie esiemad õpetasid rehetares pirruvalgel oma lastele ükskordühe selgeks juba 200 aastat tagasi. Selleks, et nende järeltulijad "ei laseks ennast laadal lamba pähe ära pügada".
Korrutustabeli tundmine ja peastarvutamise oskus aitab edasises elus kindlasti aega kokku hoida. Kui ühes käes on 172 sentimeetri pikkune lauajupp ja teises käes saag, millega tuleks lauajupp keskelt pooleks lõigata, siis on tehte 172:2 jaoks kalkulaatori kasutamine ilmselge ajaraisk. Kui poes on silt "Kõik kaubad -20%", siis kes hakkab käima riiuli juurest riiuli juurde kalkulaator peos? Kui viibid välisriigis, mille valuuta ei ole euro, on suur abi sellest, kui suudad kohalikud hinnad peast eurodeks teisendada (seda muidugi ligikaudselt).
Üldiselt on väikestel lastel loomupärane huvi kogu ümbritseva maailma (kaasaarvatud arvudemaailma) vastu. Kõige parem on, kui õnnestub lapsele võimalikult suur osa korrutustabelist ära õpetada just siis, kui tal see huvi korrutamise vastu tekib. Kindlasti ei tohiks lapsele öelda, et see arvutamine on üks mõttetu värk, sul ei lähe seda elus kunagi vaja.
Kas Sinul on korrutustabel veel peas? Kui tihti korrutamis- ja jagamisoskust igapäevaelus kasutad?
