Mida soovitada lasteaialapsele, kui sõber teeb haiget?

Mida soovitada lasteaialapsele, kui sõber teeb haiget?

03. Nov 16:15 Emmede Klubi Emmede Klubi

Mida soovitada lasteaiaealisele lapsele, kes räägib, et teised lapsed on talle lasteaias füüsiliselt või vaimselt haiget teinud?

Lapsevanem küsib:

Mida soovitada nelja-aastasele lasteaialapsele, kui ta kodus räägib, et sõber lasteaias lõi teda või tegi muudmoodi haiget," küsib murelik lapsevanem. "Kas peaks soovitama kasvatajale kaebama minna, ei saa ju soovitada vastu lüüa? Kuidas saaks väike laps end sellises olukorras kaitsta või probleemi ennetada? Mida soovitada, kui probleemiks on sõnadega haiget tegemine („Sa ei ole minu sõber!” või „Ma ei taha sinuga koos mängida!”)?

Psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase vastab, et oma muredest rääkimine ja abi küsimine ei ole kaebamine, sest selles vanuses lapsed vajavadki veel sotsiaalsetes suhetes täiskasvanute suunamist. Ta kirjutab:

Võime alustuseks endalt küsida, kas vastu löömine teeks kellegi jaoks olukorra paremaks? Tõenäoliselt see pigem eskaleeriks situatsiooni: sõber saaks haiget, nad mõlemad saaksid õpetajalt riielda ja ma arvan, et ka vanematelt pragada.

Tegema peaks midagi, mis annaks teisele märku, et tema käitumine on vale ja teeb haiget. Kõige parem on lapsele õpetada oma tundeid sõnastama, à la kui sa lööd, siis mul on valus ja kurb ka, sest sa oled ju mu sõber. Nii saab teine teada, kuidas tema käitumine teisele mõjub.

Seda saab teha, kui esmalt olete eeskujuks oma tunnete sõnastamisega, nt: „Täna oli raske päev, vihastasin ühe kolleegi peale ja tükk aega pidin rahunema, et mitte talle halvasti öelda.“ Saate kirjeldada ka tema tundeid, mida ta võib tunda: „Nüüd sa paistad kurb, sa oled vist ärritunud, tundub, et oled hirmul.“

Kui laps veel hästi ei oska ennast kaitsta, siis on hea paluda abi täiskasvanult. Ma ei tea täpselt, miks on see saanud nimetuse „kaebamine“ või miks oma mure kurtmist võetakse kitumisena ning pannakse pahaks. Vastupidi, on hea mõte suunata õpetaja tähelepanu sellele, mis põhjustab endal halba tunnet, et ta aitaks olukorda lahendada. Võite koos kodus mõelda erinevatele lahendustele ja ta saab valida, millist proovib. Kui ta on proovinud, saate uurida, kuidas läks, ning hinnata, kas nii võiks jätkata.

Minu hinnangul on tavapärane, et 4-aastased lapsed väljendavad oma pahameelt tavapäraselt lausega: „Sa pole enam minu sõber.“ Natuke naljakas on see, et kui neile nii öeldakse, siis nad haavuvad, võtavad seda sõna-sõnalt ja lõplikult, aga kui endal sarnane olukord käes, öeldakse sama teisele. Sellepärast ongi hea lastes juba varakult empaatiavõimet arendada ning rääkida sellest, mida teine võib tunda, kui talle sõber nii ütleb – laps ise ei tule selle peale. Õnneks on tavaliselt järgmisel päeval kõik halb unustatud ja mäng läheb koos edasi. Rasketel hetkedel on ehk seegi mõte abiks.

Kui aga üks laps ütleb teisele, et ma ei taha sinuga praegu koos mängida, siis see ei pea olema üldse pahatahtlik, vaid aus ja pigem viisakas kirjeldus oma hetkeemotsioonist ning väärib kiitust, et ta seda suudab sõnastada, mitte ei tõuka lihtsalt teist ära.

Sellises olukorras saab selle lapsega, kes kõrvale jäetakse, arutleda, et kuidas tema võiks reageerida, nii et kõigil oleks hea. Ehk ta ise pakub (ja hea oleks julgustada teda seda tegema), et ta võib siis kellegi teise mängu lülituda või mõnda aega üksi mängida. Soovin edu!

Allikas: tervise arengu instituudi veebilehe tarkvanem.ee nõuanderubriik, kuhu igaüks saab oma küsimuse spetsialistidele sisestada: tarkvanem.ee/kusi-nou/

 

Ilmselt on kõik lasteaialapsed vahel kodus kurtnud, et kiusas või ei tahtnud koos mängida. Ilmselt on enamik lasteaialastest ka ise olnud n-ö kiusajaks või "sa ei ole enam minu sõber" ütlejaks. Kuidas oled Sina lapsele sellisel puhul vastanud ja mida soovitanud tal teha?