Laste elu ülereguleerimine kahjustab vaimset tervist

Laste elu ülereguleerimine kahjustab vaimset tervist

26. Aug 16:37 Emmede Klubi Emmede Klubi

Veel mõni aastakümme tagasi täitis suurema osa laste koolivälisest ajast mängimine. Tänapäeva ühiskonnas on vaba mängu osakaal oluliselt kahanenud, kirjutab Martin Ehala Postimehes

Evolutsioonipsühholoog Peter Gray kirjutab oma raamatus "Vabadus õppida", et  20. sajandi esimese poole lastel oli palju vaba aega. Koolist koju jõudes visati ranits nurka ja mindi õue, kus mängiti vabalt kuni pimedani. Viimase poole sajandi ühiskondlikud arengud on aga loonud ettekujutuse, et haridus on sihipärane enesearendus, millega lapsed tegelevad koolis õpetajate juhtimisel, huvihariduses treeneri või juhendaja käe all ja kodus lapsevanema toel.

Kui varasematel aegadel organiseerisid lapsed endale ise jalkameeskondi, siis mingist hetkest hakkasid tekkima juhendatud trennid. Lapsed ei meisterdanud enam ise stiihiliselt, vaid tegid seda huviringis. Varem ajasid isa-ema lapsi õue, et neid jalust ära saada, eelmise sajandi lõpul muutusid lapsevanemad lääne ühiskonnas ülihoolitsevaks ega julge enam lapsi omapäi jätta. 

Gray väitel on sel muutusel üsna sünged tagajärjed: laste ärevuushäirete ja depressiooni määr on kaheksa korda tõusnud, laste ja noorte enestapud kaks kuni neli korda tõusnud. Kahanenud on empaatiavõime, tõusnud nartsissistlike noorte hulk. 

Juba 19. sajandi lõpus väitis saksa filosoof Karl Groos, et imetajate puhul on mängu ülesanne valmistada noori ette iseseisvaks eluks. Nagu kassipojad õpivad lõngakeraga mängides hiiri püüdma, peaksid ka inimlapsed õppima mängides: lisaks osavusele ja tööriistade kasutamisele ka sotsiaalseid oskuseid. 

Loe pikemalt Postimehe Meie Eesti rubriigist!


Mida Sina arvad: kas meie ühiskond ülehooldab ja -arendab lapsi, takistades sellega lastel läbi vaba mängu ise õppimist ja arenemist?