Uusimate uuringute järgi on lapse pideval kiitmisel äraspidine mõju, kirjutab kasvatusteadlane Maie Tuulik Õpetajate Lehes. "Kui lapsele korrutada, kui eriline ta on, siis rikub see ta ära," ütleb Tuulik.
Aastakümneid oli läänemaailm seisukohal, et enesehinnang on inimesele elus läbi löömiseks olulisim tahk, mistõttu lapsele positiivse enesehinnangu andmiseks tuleks teha kõik mis võimalik. Kohati on sellega mindud ekstreemsustesse, keelatud ära võistlused ja jagatud auhindu kõigile. Tuulik selgitab, et tänaseks on teadusuuringud selle liikumise ümber lükanud: on leitud, et kõrge enesehinnang ei mõjuta koolihindeid ega karjäärielu ning madal enesehinnang ei ole seotud agressiivsusega.
Kiitus on tähtis küll, aga laps peab selle ka välja teenima, kirjutab Tuulik tänapäevastele uuringutele tuginedes. Kui me kiidame last iga tühja asja eest, enesestmõistetavate toimingute eest, siis hävib kiituse ergutav mõju. Üldjuhul tuleks last kiita vaid siis, kui ta teeb midagi rohkem või paremini, kui nõuavad tema otsesed kohustused. Lapse kasvades peaks laienema selliste enesestmõistetavate toimingute ring, mis esiletõstmist ja kiitust ei vääri. Sellel reeglil on üks erand: iga väikest edusammu tuleb märgata ja tunnustada neil, kes on vähevõimekad, ent pingutavad. Ergutamist väärib mitte ainult lõpptulemus, vaid ka jõupingutus, püüdlus ennast ületada.
Liigne kiitmine moonutab ka laste motivatsiooni: nad hakkavad tegema asju üksnes kiituse nimel ning kaduma läheb seesmine rahuldustunne millegi ärategemisest.
Loe tervet Maie Tuuliku teadusuuringutel põhinevat arvamusartiklit: Õpetajate Leht
Mida arvad Sina: kas, kui palju ja millisel puhul last kiita?
