Euroopas käib praegu äge arutelu doonorluse eetilisusest ja info jagamisest osapoolte vahel. Kuigi terve rida riike on otsustanud viimastel aastakümnetel lubada üksnes avatud doonorlust, lubavad teised riigid üksnes anonüümset doonorlust. Kas anonüümne doonorlus on aktsepteeritav või on lapsele tema geneetilistest juurtest teadasaamise keelamine tema õiguste rikkumine? Kas vanemad peaksid oma lastele rääkima, et nad on eostatud doonori abil?
Nendele küsimustele vastab viljakuskeskuse Fertility Clinic Nordic koordinaator Raili Puskar.
Doonorluse mõju laste heaolule
Doonorluse psühholoogiliste aspektide kohta on viidud läbi mitmeid uuringuid. Ühe uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et peredes, kus on doonoritest sündinud lapsed, on laste heaolu samaväärne või parem võrreldes teistes perevormides kasvavate lastega: seega ei avalda geneetilise suguluse puudumine laste heaolule negatiivset mõju. Laste arengu ja käitumisprobleemide osas ei märgatud olulisi erinevusi.
Niinimetatud doonorperedes oli kasvatus aga positiivsem kui peredes, kus lapsed on eostatud loomulikult teel või lapsendatud.
Teine, aastal 2000 alustatud ja siiani jätkuv Ühendkuningriigis läbi viidav pikaajaline uuring ütleb, et doonorlastest koolieelikutel ei täheldatud emotsionaalses ja kognitiivses arengus erinevusi võrreldes loomulikul teel eostatud lastega. Laste ja vanemate vahelised suhted olid positiivsemad.
Vanuses 7-10 olid suhted nendes peredes laste ja vanemate vahel paremad, kus doonorlusest oli lapsele räägitud. Peredes, kus seda polnud tehtud, polnud ema ja lapse vaheline suhe nii positiivne ja ema emotsionaalne stress oli suurem.
Kolmanda, väiksemamahulise uuringu raames leiti samuti, et peredes, kus lastele oli nende doonorialgupärast räägitud, olid suhted paremad, ema ja lapse vahel oli konflikte vähem. Teismeeaks olid neil lastel, kes olid oma doonoralgupärast teadlikud, suhted isaga mõneti jahedamad, kuid samas ei pidanud nad seda oluliseks, et nad pole isaga geneetiliselt seotud. Laste arengus erinevusi ei täheldatud.
Kas ja millal siis rääkida lapsele tema doonorialgupärast?
Üldiselt on uuringutega leitud, et mida varem lapsele rääkida, seda parem – siis on laps sellest justnagu „kogu aeg teadlik olnud.“ Jääb ära reaktsioon, mis võiks kaasneda uudise teismelisele või täiskasvanule rääkimisega - viha, šokk, segadus. Mõned doonoritest sündinud ja sellest lapseeas mitte teada saanud inimesed on öelnud, et nende eostamisega kaasnenud saladuse loor mõjus neile psühholoogiliselt väga rängalt, nad tundsid viha ja end vanemate poolt petetuna.
Ühendkuningriikide pikaajaline uuring leidis, et kui lastele räägiti nende doonorialgupärast koolieelikueas, suhtusid nad sellesse neutraalselt või pigem uudishimu kui ärevust ilmutades. Kümneaastased suhtusid oma doonorialgupärasse üldiselt positiivselt, kuid ei rääkinud sellest sõprade ega lähisugulastega, väites, et tunnevad piinlikkust. Enamik teismelisi ilmutas oma doonorialgupära osas neutraalseid või positiivseid emotsioone - kõik said aru, et nad pole isaga „geneetiliselt sugulased“, kuid see polnud nende silmis eriti oluline. Doonori enda suhtes ilmutati suhteliselt vähest huvi või teatavat uudishimu.
Viimasel ajal soovitataksegi vanematel lastele nende doonorialgupärast rääkida. Leitakse, et avatus teenib lapse huve. Samuti leitakse, et lapsel on õigus teada oma „geneetilist algupära.“
Ka kaasneb mitte rääkimisega oht, et saladus tuleb välja juhuslikult (näiteks lahutuse, lähedase surma või geneetiliste testide tulemusena).
Kokkuvõtteks: mitte ükski vanemaist, kes on lapsele tema doonorialgupärast rääkinud, ei kahetse oma tegu, küll aga kahetsevad nii mõnedki vanemad, et ei teinud seda siis, kui laps oli väiksem.
(Allikas: ESHRE 2014. Pre-Congress Course: The Ethics of Gamete Donation and Information Sharing.
Kontakt: Fertility Clinic Nordic, Pärnu mnt 67A, Tallinn. www.fertilityclinicnordic.com, www.viljakus.ee)
Mida arvad: kas doonori abil siia ilma saanud lapsed peaksid oma päritolust teadma? Millises vanuses tuleks rääkida?
