Järgmisel nädalal kooliteed alustavad lapsed on maailma esimene põlvkond, kes on üles kasvanud interneti kättesaadavuse ajastul. Need on lapsed, kes ei pea ilmselt mitte kunagi tegema autojuhilube. Lapsed, kelle kodudes on tulevikuks 3D printerid, kirjutab Ann Vaida Digitargas.
Vaida hinnangul võiks tehnika tuua ka igasse klassiruumi, sest see hõlbustab õppimist - on lastele põnev, tõmbab rohkem tähelepanu, kaasab neid. Kui vanasti kirjutati lihtsalt kirjandeid, siis nüüd luuakse nende kõrval ka blogisid, monteeritakse lühifilme ja kirjutatakse enneolematul tasemel referaate. Tehnikaga on tugevalt seotud lapse kogu ülejäänud elu, miks ei peaks seda siis olema kool?
"Tehnoloogia koolis ja ka igapäevaelus ei ole vastand "päris" suhtlemisele või aktiivsele ja liikuvale eluviisile. See on vahend, mis võimaldab meil mingeid tegevusi teha vahel efektiivsemalt, vahel põnevamalt ja vahel kiiremini," kirjutab Vaida. "Elektroonika eesmärk pole kunagi olnud vastanduda muule maailmale, vaid on seda täiendada ja täiustada."
Nii võiks ja peaks ka laste jaoks nutiseadmed olema võimaluseks end harida ja areneda. Lapsed uurivad hea meelega tabletist oma lemmikute loomaliikide kohta, kasutavad värvimis-äppe ja lihtsamaid lugemise ja arvutamise rakendusi.
Kui lihtsalt passimiseks arvuti kasutamine on lapsele kahjulik, siis lihtsalt põhimõtte pärast tehnika lapse elust välja lülitamine on samuti kahjulik. Samal ajal kui üks laps õpib kodeerima, hoiab teine laps esimest korda telefoni käes ega oska orienteeruda infotehnoloogiaga tugevasti põimitud maailmas, kus ta elab.
Vanema ja õpetaja ülesanne on lapsele need võimalused kätte mängida. Lastel on vaja kedagi, kes õpetab neid informatsiooni otsima, allikakriitiline olema, aga ka loov ja teistega (autoriõigustega) arvestav olema.
Loe tervet artiklit Digitargas.
Kas oled Ann Vaida seisukohaga nõus?
