Kui laps kratsib öösiti peput ja krigistab hambaid, võib ta olla nakatunud naaskelsaba-ussidega. Mõte meie sees elavatest parasiitidest võib olla hirmuäratav, kuid tegelikult on naaskelsabad meie laste seas vägagi levinud ja üsnagi ohutud.
Ussnugilised ehk helmendid on levinud sooleparasiidid just lastel, sest satuvad organismi pesemata käsi suhu pannes. Seega on parasiitide ennetamiseks parim viis pesta käsi alati pärast tualetis käimist, pepu sügamist, pärast kassi liivakasti puhastamist, õuest tulles ja enne sööki. Lapsed kipvad aga selliseid täiskasvanule elementaarseid hügieeninõudeid tahtmatult eirama. Ka võivad sooleparasiitide munad suu kaudu inimorganismi sattuda pesemata puuvilju või toorest kala-liha süües.
Eestis on levinuimad sooleparasiidid naaskelsabad ehk linaluu-ussid ehk enterobiaas. Tegemist on tillukeste, ligi ühe sentimeetri pikkuste valget värvi ümarussidega. Naaskelsabad on nii nakkavad, et kui ussid avastatakse lasteaiarühma ühel lapsel, on neid suure tõenäosusega ka teistel. Kui ussid on avastatud ühel pereliikmel, tuleb ravikuur läbida kõigil - ka siis, kui teistel puuduvad sümptomid.
Kuidas diagnoosida?
Levinud eksiarvamus on, et kui lapsel on ussid, on neid kaka see näha. Tegelikult võib naaskelsabasid potis kohata küll, kuid ei pruugi - see on täiesti juhuslik. Ka sümptomite puudumine pole indikaatoriks, et usse pole, sest enamusel naaskelsabade kandjaist ei tekigi sümptomeid. Kõige kindlam viis usside avastamiseks on kontrollida lapse peput taskulambiga umbes kaks-kolm tundi pärast uinumist, mil emased naaskelsabad rändavad pärakupiirkonna nahale ja munevad sinna tuhandeid munasid. Sellist kontrolli võiksid teostada kõik vanemad, kelle lapse lasteaias või koolis on antud ussihoiatus.
Naaskelsabasid saab diagnoosida kolmel päeval hommikul enne pesemist ja soole tühjendamist võetud anaalkaapest, kuid naaskelsabasid ei diagnoosita kakaproovist. Teisi sooleparasiite saab diagnoosida ka roojast, kuid ka seda proovi tuleb siis viia vähemalt kolmel korral. Ühekordsel testimisel on valenegatiivne tulemus väga tavaline.
Et haigus on laialt levinud, diagnoosimine ebatäpne ja ravi lihtne, võib arst soovitada ravimikuuri läbi teha ka pelgalt klassikaliste enterobiaasi sümptomite esinemise puhul. Levinuimad naaskelsabade sümptomid on:
- pepu sügelemine, eriti öösiti
- öine hammaste krigistamine
- häiritud uni
- kerge kõhulahtisus
- vahel harva ka kõhuvalu
- türukutel harva vaginaalne sügelus ja voolus
- kui infektsioon on väga tugev, võivad harva tekkida ka isupuudus, kaalukaotus, närvilisus.
Hea uudis on see, et naaskelsabad on inimesele ohutud - peamine problem oni nende tekitatavad ebameeldivad sümptomid.
Teine hea uudis on see, et naaskelsabadest on võrdlemisi lihtne lahti saada. Arst kirjutab välja ravimi toimeainega mebendasool. Kõik pereliikmed võtavad ühe tableti ja mõne päeva pärast ongi tüütud tegelased hukkunud. Kahe nädala pärast võtavad kõik pereliikmed veel ühe tableti. Ravimit ei tohiks andmata jätta neile pereliikmetele, kel puuduvad sümptomid, sest sümptomite puudumine ei tähenda, et nakatumist ei oleks. Võib-olla on isendid alles vastsestaadiumis. Ravimit ei tasu karta, sest kuigi tegemist on mürgiga, imendub see soolest väga vähesel määral - st mürk kahjustab usse, kuid mitte inimest.
Mõnevõrra keerulisem on vältida taasnakatumist, sest naaskelsabade munad säilivad kodus elujõulisena mitu nädalat. Ussirohtu võttes tuleks:
- vahetada kõik voodipesud, pesta need läbi kõrgel temperatuuril ja triikida
- pesta kõrgel temepratuuril läbi ja triikida aluspesu, uneriided ja püksid, ihurätikud
- puhastada tolmuimeja ja märja lapiga kodus kõik pinnad (diivanikatted võib nt üle triikida)
- pesta tihti käsi, kindlasti alati pärast tualetis käimist ja enne söömist
- lõigata küüned lühikeseks
- kaks nädalat pärast esimese tableti võtmist tuleb võtta veel üks tablett, sest selleks ajaks peaks vahepeal potentsiaalselt organismi sattunud munadest olema vastsed koorunud, kuid veel mitte sigimisvõimeliseks saanud.
Kui kellelgi pereliikmeist on ussid, tuleb sellest koheselt teada anda lasteaeda jt kollektiividesse, kus lapsed tihedalt kokku puutuvad. Naaskelsabad laste seas ei ole põhjuseks piinlikkust tunda, sest see on tõesti väga sage probleem. Nt tegid 2012. ja 2013. aastal Tartu tervishoiu kõrgkooli bioanalüütikud naaskelsaba uuringu Tartu-, Jõgeva- ja Viljandimaa lasteaedades, kus said laste nakatatuseks Tartumaal 17, Jõgevamaal 18 ja Viljandimaal 22 protsenti kõigist uuritud lastest. Jättes teised lapsevanemad usside ohust teavitamata, riskime oma enda lapse taasnakkumisega kollektiivis, kus parasiidid jätkuvalt ringlevad!
Naaskelsabad ei ela lemmikloomades ning nende munad on õrnad ega levi õues, küll aga võib loomadega mürades või liivakastist saada mõne muu sooleparasiidi. Levinud on nt solkmed, millest vabanemiseks tuleb läbi teha pisut pikem, kolme päevane ravimikuur. Üks solge võib olla umbes 25 sentimeetri pikkune. Solkmed võivad tekitada pikaajalist köha, erinevaid põletikke ja harva koguni soolesulgust. Täiskasvanud solge või paeluss väljub organismist harva, kuid võib seda teha nii päraku kui ka suu kaudu (nt oksendades).
Kolmas levinud helmend on paeluss, mis võib inimese soolestikus elada aastaid, kasvada meetrite pikkuseks ja tekitada tõepoolest kõikvõimalikke ebamääraseid tervisehädasid. Peamiseks nakkusallikaks on nakatunud kuumtöötlemata liha või mageveekalade söömine.
Kas Sinu peres on sooleparasiite ette tulnud? Kuidas ussid avastasite ja kuidas neist lahti saite?
