Väikse vanusevahega õdede ema: esialgne trots asendus armastusega

Väikse vanusevahega õdede ema: esialgne trots asendus armastusega

07. Oct 2015, 12:00 Emmede Klubi Emmede Klubi

Eestlanna ja üks tuntumaid siinseid blogijaid Britt (24) kasvatab koos prantslasest abikaasa Brunoga (31) Metzi nimelises Prantsusmaa linnakeses kahte üsna väikese vanusevahega tütart Eileeni (2,5 aastat, pildil vasakul) ja Ellat (4,5 kuud, pildil paremal). 

Emmede Klubi kasutajana nõustus Britt jagama meiega oma kogemust: kuidas ja miks sündis otsus saada lapsed väikse vanusevahega, kuidas elu kahe pisikesega senini kulgenud on ning muidugi ka kasulikke nõuandeid teistele samas olukorras olevatele emadele!

20151005183313-95148.jpg

Britt, kas teie peres oli kahe väikse lapse järjest saamine teadlik valik või juhus? Kuidas-miks nii otsustasite?

Teadlik valik, aga selleni jõudmine võttis natukene aega. Esialgu olime kindlad, et pigem olgu vahet kuus aastat, et siis esimene uue sündides tark ja tragi. Noh, et vajaduse korral teeb endale ise võikusid ja saab maailma toimimisest natuke paremini aru.

Siis hakkasime aga mõtlema, et kui väga ta ka tulevast õde/venda siis ei armastaks, neist ei saaks niipea sõpru. Vanusevahe oleks liiga suur. Seega hakkasimegi asja natuke teise mätta otsast vaatama ja leidsime, et pisem vanusevahe oleks parem. Muidugi ei anna see garantiid, et neist sõbrad kasvaksid, aga võimalused on kordades suuremad.

Lisaks arvan ma, et kogu beebindust on kordades kergem järjest läbi teha. Muidugi on see individuaalne. Minul, keda ei oota ei kool ega ka töö, on kergem olla järjest kodus ära ja alles siis oma karjäärielu ehitama hakata, mitte mingid jupid paika panna ja siis uuesti mitu aastat kodus olla.

Kirjelda, kas ja mis on kõige raskem kahe väikse lapse kasvatamise juures?

Raseduse ajal oli raske kogu füüsiline pool. Vanem laps tahtis palju sülle, aga kuna ta on selline... mitte sulgkaalus, siis soovitas arst, et voodisse ja mähkimislauale võib tõsta, aga mööda linna ringi vedada mitte.

Pluss rasedusaegne iiveldus tegi olemise väga nõrgaks ja ma oleks tahtnud suurem osa ajast teki all peidus olla, mitte lapsega ringi joosta ja turnida. Kuid enda tahtmised tuli tahaplaanile suruda.

Praegu on aga pigem emotsionaalselt raske. Mitte enda jagamine või lastele tähelepanu andmine, sest see tuleb loomulikult. Raske on hoopis see, et jagadki endast kõik ära. Aega iseenda hobidele jääb väga vähe. Kodu on korras, lapsed on rõõmsad, aga kui ise tahaks lihtsalt vaikuses raamatut lugeda tund aega, siis ei saa. Kui see on mitu kuud niiviisi olnud, siis ühel hetkel tekib suur kurnatus, jube madalseis ja kõik asjad hakkavad ärritama.

Kuidas harjus ja suhtub väiksemasse vanem laps, kas on olnud probleeme ja milliseid? Kas ja kuidas teda õekese sünniks ette valmistasite?

Spetsiifiliselt ei osanudki ette valmistada. Lihtsalt seletasime, et emme kõhus on beebi, ja et temast saab varsti suur õde.

Üldiselt suhtub ta pisikesse väga suure armastusega. Paitab, musitab, toob mänguasju, paneb tekki peale. Alguses oli muidugi natukene raskem ja kõik oma vihahood üritas õe peal välja elada. Küünistamist ja juustest tirimist oli päris palju, aga õnneks see trots siiski möödus.

Kas ja kui tähtis on Sinu jaoks turvavõrgustik?

Turvavõrgustik on väga tähtis! Minul koosneb see mehest ja tema vanematest. Ilma oma meheta oleksin ma nagu peata kana. Esimestel nädalatel kandis ta hoolt, et ma saaksin end korralikult välja puhata, vahetas öösiti lapsel mähkmeid, ärkas eraldi suurema lapsega varem. Ta teeb seda kõike muidugi endiselt, aga lihtsalt esimestel nädalatel võttis ta kohe eriti südameasjaks, et ma saaksin palju magada ja rahus olla.

Mehe vanemad võtavad igal nädalal üheks ööks vanema lapse enda juurde - see aitab ka päris palju. Esiteks on mul endal natukene kergem, teiseks aga on laps ka väga rõõmus, sest seal on kogu tähelepanu sada protsenti temal.

 20151005183341-28341.jpg

Britt jagab Emmede Klubiga kümmet praktilist nippi, kuidas igapäevaelus kahe pisikesega hõlpsamini hakkama saada:

1. Organiseeri oma aega. Tõsiselt.

Planeeri millal mida teha. Olgu selleks siis meilidele vastamine või nõude pesemine. Selle asemel, et hullunult igale sissetulevale meilile vastata, tee seda näiteks kord päevas (laste lõunauni sobib hästi). Selle asemel, et pidevalt mingeid legoklotse ja raamatuid kokku korjata, tee seda näiteks kaks korda päevas. Kellel on kodus samasugune tornaado nagu Eileen, teab isegi, et iga viie minuti tagant koristamine on ainult enda närvide raiskamine.

Kui kõik sellised toimingud teha kindlatel kellaaegadel, on aega üldises plaanis kordades rohkem.

2. Planeeri toidukorrad ette.

Minu jaoks on see veidi keeruline, sest mulle meeldib süüa seda, mille järgi isu on, aga ausalt öeldes säästab ettemõtlemine päris palju aega ja närve. Üritan ette mõelda vähemalt kolm toidukorda. Ehk siis esmaspäeva hommikul tahan ma teada, mis on söögiks esmaspäeva lõunaks, õhtuks ja teisipäeva lõunaks.

3. Võimaluse korral valmista toidud varem.

Siin on kaks varianti. Kas teha mingit rooga piisavalt, et sellest jaguks üheks toidukorraks veel (supid!), või praadida ühel hetkel liha piisavalt palju, et seda saaks järgnevatel päevadel mitmes erinevas roas kasutada.

Samuti hakin ma tihtipeale toidukraami ette ära. Näiteks võin ma lõunasöögiks mineva liha ära hakkida esimese asjana peale ärkamist, et hiljem kui läheb praadimiseks ja lapsed juba ärkvel, ei ole muud, kui see ainult pannile visata. Sama paprika, sibula, tomatitega jne.

Kuna riis läheb mul tihtipeale lõpuks koos lihaga pannile, siis keedan üldiselt ka selle juba hommikul varem valmis.

4. Sea paika rutiin.

Ma tean, et paljud vihkavad kindlaid kellaaegu ja rutiine, aga üldises plaanis loovad need siiski lastele turvatunde ja teevad ka enda elu lihtsamaks. Eriti, kui lapsi on rohkem kui üks. Muidugi ei saa kõiki asju ilusasti kooskõlastada (vastsündinul ja kaheaastasel on näiteks üsna erinevad unegraafikud), aga ka hullumeelseid päevi on kergem üle elada, kui on teada millal midagi teha.

Nii on meil üsna kindlad ajad õues käimiseks, kindlad ajad söömiseks ja magamiseks.

5. Olge elukaaslasega unistuste meeskond!

Ülesanded tuleb omavahel ilusasti ära jagada. Esimestel nädalatel peale Ella sündi kujunes meil välja niiviisi, et mees hoolitses Leenu äkilisemate vajaduste eest ja mina tegelesin Ella omadega.

Öösiti ärkame aga nii palju kui võimalik vahetustega. Kui Ellat on vaja sööta, siis ärkan mõistagi mina, aga kui ta on niisama rahutu, siis tegeleb temaga Bruno.

Andke teineteisele vaba aega. Kumbki teist ei pea konstantselt olema kellegi valves. Teil mõlemil on vaja rahu ja vaikust, et paremini funktsioneerida.

6. Lase vanemal lapsel aidata.

Hirm, et vanem laps väiksemale haiget teeb, on täiesti kohane ja mõistetav. Ma ei taha hirmutada, aga mida väiksem laps, seda suurem ka tõenäosus, et väike õde-vend kriimudeta ei pääse. Ükskõik kui kiivalt teda valvata ja kaitsta.

Sellegipoolest tuleb vanemale lapsele pakkuda võimalust väiksemat süles hoida. Teda paitada, musitada, aidata riiete ja mähete vahetamisel.

Kõike lihtsalt järelvalve all ja seletades-seletades-seletades ja veel paar korda seletades, et üksi oleks targem neid tegevusi siiski mitte ette võtta.

7. Ära sea vanemale lapsele liiga suuri ootusi.

See on puhtalt kivi minu enda kapsaaeda, mille ma avastasin tänu ühe blogilugeja kommentaarile. Kuigi laps saab endale väiksema õe või venna, ning temast saab suur õde või vend, ei tähenda see, et ta kasvaks üleöö suureks.

Ei. Kuigi ta võib pisikesega võrreldes tunduda nii suur ja asjalik, on ta tegelikult ikkagi seesama pisikene ja kohati totu tegelane, kes ta oli ka enne kui sünnitusmajja kiirustasid.

Ta ei kasvanud äkitselt suureks. Ei saanud korraga targemaks, kavalamaks, vastutustundlikumaks või ettevaatlikumaks.

Ta sai hoopis juurde uue pereliikme, kellega oma vanemaid jagada. Keda võetakse ehk sülle rohkem kui teda. Kellega ehk mängitakse natukene rohkem ja kelle nutu peale ilmselt reageeritakse natukene kiiremini.

Ta sai juurde palju emotsioone, mida ta ehk hästi ei mõistagi,kuigi tahaks.

Temalt ei saa oodata seda, et ta oskaks olla vaikselt siis kui sobib. Et ta ei tahaks beebiga mängida. Et ta oleks hoolsam, et ta oleks “suurem”.

Ta on ikkagi väike ja seda tuleb mõista, ning lasta tal seda olla.

8. Käi kuskil ilma lasteta.

Väikene tuulutus teeb kõigile head. Isegi pooletunnine jalutuskäik võib hullumeelse päeva kordades paremaks muuta.

9. Koolita vanemat last aegsasti.

Kui esimene laps on veel väga pisike, siis soovitaksin kõikvõimalikud asjad selgeks õpetada enne uue lapse sündi. Pudelist vabaks, mähkmevabaks, soovi korral võrevoodist tavalisse. Sest kui väiksem majas, kaob ind ja aeg selliste asjadega tegelemiseks. Lisaks on uue lapse sünd vanemale lapsele niigi suur elumuutus.

10. Ära mine hulluks.

Kõlab hästi, eks? Lõppude lõpuks tuleb aru saada, et keegi meist ei ole ideaalne ega peagi olema. Kui sa tunned, et enam ei suuda, kõik ajab meele mustaks ning kraanikausis ootab hunnik musti nõusid, siis ära torma neid esimesel hetkel pesema. Naudi hoopis vaikust ja rahu. Usu mind, need nõud ei kao üldiselt kuskile (kuigi võiksid). Ära aja taga iga tolmukübet, mis õhus lendleb.

Jumala eest, kui kõik veab täie rauaga metsa, siis näita lapsele teletupse. Kui ta rahuneb tänu sellele korraks maha, siis ongi kõik hästi ja maailm ei saa väiksest telekanäitamisest otsa.


Aitäh Sulle, Britt, et jagasid meiega oma kogemust!


Postitus on osa Emmede Klubi uuest artiklisarjast, kus tutvustame kahe väikse vanusevahega laste saamise plusse ja miinuseid ning jagame kasulikke nippe igapäevatoimetuste hõlbustamiseks. Kuid seda kõike seekord klubiliikmete endi kogemuste kaudu! Loe artiklisarja teisi postitusi SIIT!

09. Oct 2015, 00:04

Mina sain endale venna kui olin viiene ja oi seda armukadetsemist. Mu vanemad tegid küll kõik, et me sõbrad oleks, aga ilmselt oleks toiminud asi siis, kui nad venna hoopis varem valmis oleks meisterdanud 😃

Nüüd muidugi oleme nagu õde-vend ikka, aga see hõõrumine kadus alles mõned aastad tagasi. 😃

Seda mõtlen minagi, et lapsepõlves sellise vanusevahega õed-vennad ilmselt sõpradeks ikkagi ei saa ja tahes-tahtmata on üks suur ja teine "beebi" ning ühiseid jututeemasid ja võimalust koos "sõbrannatada" (seda siis kahe õe puhul) tuleb kuskil 15 aastat oodata.

Täiskasvanueas on muidugi teine asi ja siis selline 6-7 aastane vanusevahe enam rolli ei mängi. Siis oleneb juba iseloomudest, et kas saadakse läbi või ei 😀

Samas miks - ma tõesti ei usu, et nii suure vanusevahega lastest võiks lapsepõlve jooksul omavahel sõpru saada (pigem kui ma sõpradega hoovipeale mängima läksin, siis vend ulgus uksepeal nagu lapsed kui ema-isa tööle lähevad 😛), aga see ei tee ju kummagi lapsepõlve kuidagi kehvemaks.. Nagu ka praegu on su tütrel ülilahe lapsepõlv olnud. Nüüd ta saab juurde väikse beebi eest hoolitsemise rõõmu, mure, vastutuse ja armastuse kogemuse - ka see on väga tähtis ja väga äge. Ma lihtsalt ei looks illusiooni, et nad koos kuskil käima või midagi tegema hakkavad 😃 Tavaliselt vanemale saab väiksema eest hoolitsemine ikka natuke kodutööks või kohustuseks ja väiksemale on suurem vanematega ühes pudis.

08. Oct 2015, 09:25

Oi, see jutt küll natuke hirmutas mind 😃

Madiken, Emmede Klubi toimetus Madiken, Emmede Klubi toimetus 07. Oct 2015, 21:42

Minul on oma vennaga kuus aastat vahet ja asi on kooskasvamisest, sõprusest ja lähedusest kaugel. Mitte mingi põhimõttelise erinevuse vms pärast, vaid elud on lihtsalt kulgenud nii, lisaks suurele vanusevahele poiss-tüdruk. Erineva sajandi inimesed. Erineva põlvkonna. Võimalik ja tõenäoline, et see vahe hääbub aasta(kümnetega) ja vanade inimestena oleme head sõbrad. Mingit sõbrakeste kooskasvamist ja ühist lapsepõlve aga küll ei saaks olla.. Muidugi ma ei saa öelda, et see oleks minu või tema lapsepõlve kuidagi kehvemaks muutnud - võrdlust ju pole ja ei oska seega mitte midagi kahetseda, oli mõlemal omaette ka äge lapsepõlv 😀 Samas tuttavatel, kellel on väike vanusevahe oma venna-õega, on niiii äge kooskasvamise-lapsepõlve mälestus ja ka praegu tihe suhtlus. Ka minu elukaaslasel oma vennaga. Seetõttu otsustasimegi teadlikult, et väike vanusevahe. Kaklemise osas pole vist vahet - käed ja jalad lähevad mingi hetk käiku iga vanusevahe puhul, kui see pole just 20a 😃

No siis ma ei näe põhjust, miks neist ei peaks suuri sõpru saama 😀

07. Oct 2015, 14:21 Miiu Emmedeklubi.ee

Just just 😀

mul on vennaga kaks aastat vanusevahe ja kuigi ta on minust vanem, siis läbisaamine hea. mul on kasuõde, kes on minust peaaegu kuus aastat noorem ja temaga klapime ka ülihästi😀

Sinul on ju ka vend, kui suur vanusevahe teil on? Mina usun ka, et vanemas eas saavad ikka headeks ja lähedasteks sõpradeks ja pisemal on ju alati tark ja kaitsev suur õde selja taga 😀 See on ka minu meelest palju väärt!

07. Oct 2015, 13:32

Ma tahaks loota, et mu lastel see kuus aastat vanusevahet ei mängi rolli ja saavad headeks sõpradeks😀