Emmede Klubilt anonüümsust palunud Virumaa pereema (32) ei tee saladust, et elu väikelapse (2,5) ja beebiga (9 kuud) ilma vanavanemate abita on väga raske. Iseendale aega ei jää ja isegi duši all tuleb olla valves nagu kiirabi - alati valmis väljakutsele reageerima. Ainuüksi ühine kinoskäik mehega (29) tundub utoopia. Lasteaed on sellisel puhul justkui hingeõnnistus.
Milliseid raskuseid kaht väikest last järjest planeeriv ema võiks silmas pidada ja kuidas igapäevaelu natukenegi hõlbustada, rääkis selle pere ema Emmede Klubile intervjuus.
Kas teie peres oli kahe väikse lapse järjest saamine teadlik valik või juhus? Kuidas-miks nii otsustasite?
Tegemist oli teadliku valikuga. Naisena vaatasin ma oma sünniaastat ja andsin endale aru, et kui ma ootaksin kuni esimene laps läheb kooli, siis ma ei pruugiks kunagi teist last saada, kuna ma ilmselt ei tahaks enam "oma" elust loobuda. Vanuses 35 pluss ei jaksaks ma enam nii hästi emadusega kaasneva unetuse, väsimusega toime tulla.
Täna ma arvan, et kui naisel on kahe lapse vahel mitu head aastat aega magada, siis ilmselt ei ole vahet. Toona sai aga mõeldud, et kui juba olla magamata, siis olla järgmised viis aastat jutti, mitte osade kaupa, aga kokku kauem.
Mis on kõige raskem kahe väikse lapse kasvatamise juures, alates rasedusest juba?
Raseduse lõpus oli kurnatus muidugi suur ja unevajadus tohutu. Mul on siiamaani meeles, kuidas ma tahtsin suuremat last päeval magama panna, tema keeldus, aga ma ise jäin magama. Ärkasin selle peale, et ta nuttis ja käsi oli verine - ta oli klaasi laualt kätte saanud ja sellega mänginud, see oli katki läinud ning kätte lõiganud.
Füüsiliselt raske oli raseduse lõpus jonnivat pooleteistaastast 12-kilogrammist väänlevat-jonnivat pujääni taltsutada - tähendagu see siis tema riidesse panekut, trepist üles tassimist vms.
Kuid kuna mul mõlemad rasedused olid pigem kerged, siis põhilised raskused algasid ikkagi noorema lapse sünniga. Palju on muidugi suhtumise küsimus, kuid kokkuvõttes on siiski raske. Kindlasti sõltub palju ka laste iseloomust ja tähelepanuvajaduse suurusest.
Minu esimene laps vajab väga palju tähelepanu ning selle tähelepanu andmine on kurnav. Eriti kui sa ei ole juba aastaid korralikult magada saanud. Minu jaoks on väga raske see, et mulle ei meeldi karjumine - ei see kui teised karjuvad ega kui ma ise karjun. Kahjuks pean viimasel ajal detsibelle oluliselt rohkem tõstma, et vanem poeg mind kuulaks.
Kõige raskem on aga see, et mul ei jää piisavalt aega iseendale - et välja puhata, akusid laadida, lihtsalt olla ja teha mitte midagi. Ma naudin näiteks dušši väljaspool kodu, sest seal ei ole kedagi kisamas: "Emmmmeeeee!".
Ma olen nagu kiirabi - alati valmis väljakutsele reageerima.
Kuidas aga on kahe väikse lapse järjest saamine kergem-parem valik?
Mul puudub vastupidine kogemus, nii et ma ei saa võrrelda. Kindlasti on minu lastel lihtsam olla teineteisele mängukaaslasteks, seda on juba praegu näha.
Kuidas harjus ja suhtub väiksemasse vanem laps, kas on olnud probleeme ja milliseid? Kas ja kuidas teda ettevalmistasite?
Algus oli raske. Vanem laps muutus väga agressiivseks, ta lõi beebit, loopis asju jms. Ega siin muu ei aidanud kui palju-palju tähelepanu, emme-lapse ning issi-lapse kvaliteetaega ja suur selgitustöö, et me ei löö! Kui lööd, siis järelemõtlemistooli, koheselt.
Kas ja kui tähtis on tugivõrgustik?
Tugivõrgustik on väga oluline, kuid minul on see kahjuks ahtake - me ei ela ei minu ega mehe vanematega samas linnas. Meie ettevõtmised mehega kahekesi nõuavad parajat planeerimist ja tihti ka reisi teise linna.
Kui vanem laps oli umbes aastane, olid meil mehega suured lahkhelid kas laps on valmis hoidjaga jääma, et meie saaksime välja minna. Tema arvas, et vara veel, kuid mina ei olnud sellega nõus. Siis ma heitsin nalja, et olgu, lähme siis "koos" kinno - täna on tema lastega ja mina kinos, homme vastupidi ning ülehomme veedame siis õhtu kodus ja vahetame muljed - ühe kinoskäiguga saame niiviisi sisustada kolm õhtut.
Lasteaed on mulle kui hingeõnnistus ja tundub, et ka lapsele seal väga meeldib. Viimasel ajal on ta öelnud eriti suure rõõmuga: "Lasteaeda!" Eile ei olnud me veel lasteaiast kojugi jõudnud, kui ta juba avaldas soovi lasteaeda minna.
Kas oskad jagada meie lugejatega praktilisi nippe, kuidas igapäevaelus paremini hakkama saada kahe väikesega?
1. Häid kombeid, distsipliini hakka õpetama kohe. Ma ei pea silmas, et aastast tuleks kohelda nagu koera: ei tohi, ei tohi, ei tohi. Kuid tuleks mõelda kaks-kolm reeglit, millest tuleb alati kinni pidada. Meil on need näiteks "ei löö!" ja "ei loobi!" Muus osas tuleks pideva keelamise asemel teha kodune keskkond niivõrd turvaliseks, et laps saaks vabalt uudistada. Uudishimu on arengu aluseks ja seda ei tohiks keeldudega ära tappa.
2. Lase vanemal lapsel aidata, kaasa ta tegevustesse. Mul on ta näiteks abiline köögis - segab kastet, hakib kurki, "pussitab" kartulit (loe: püüab koorida).
3. Planeeri aega, kuid alati jäta varu.
4. Tee kõik kodutööd enne "oma" aega, sest kui kodutööd jäävad aega, mil lapsed õhtul magavad, siis emale oma aega ei jäägi. Koristamine, nõudepesu ja muud kodutööd tuleb teha ära jooksvalt päeva jooksul. Mõistlik on jätta ka lapse uneaeg vabaks. Esiteks saad ise puhata. Teiseks aga ei tunne sa end siis planeeritu tegematajäämise pärast kurvana, kui laps ei soostugi magama.
Aitäh Sulle, et jagasid meiega oma kogemust!
Postitus on osa Emmede Klubi uuest artiklisarjast, kus tutvustame kahe väikse vanusevahega laste saamise plusse ja miinuseid ning jagame kasulikke nippe igapäevatoimetuste hõlbustamiseks. Kuid seda kõike seekord klubiliikmete endi kogemuste kaudu! Loe artiklisarja teisi postitusi SIIT!
