Nelja lapse ema Maria (37) nõustus Emmede Klubiga jagama oma pere sünnilugusid. Maria esimene tütar sündis Saksamaal haiglas, kuid järgmised kaks tütart juba kodus, mis asus julgustuseks vaid ümber nurga Müncheni parimast haiglast. Neljas tütar, üle viie kilo kaalunud Grete nägi aga ilmavalgust pere Haapsalu kodus - pooleteise tunni tee kaugusel lähimast sünnitushaiglast.
Rahel (praegu 11aastane)
Kuna rasedus kulges komplikatsioonideta, siis mõtlesid Maria ja tema abikaasa Micha: miks peaks haiglasse minema? Lapse sünd on ju eriline sündmus, kodus oleks see veelgi toredam, ilusam, loomulikum.
Paar rääkis mõttest oma sõpradele, kellest enamus laitsid idee maha: mis siis, kui midagi juhtub ja ootamatult on tarvis vältimatut arstiabi?
"Mõtlesime, et olgu. Niikuinii plaanime mitut last. Sündigu siis esimene igaks juhuks ikka haiglas," meenutab Maria.
Pere valis välja väikse ja hubase, kunagise katoliku ordu haigla. Kuigi haiglas on tegelikult kogu vajalik varustus olemas, ei hoita seal elustamis-, hingamis- jms meditsiinilist aparatuuri sünnitajale nähtavas kohas.
"Kui lähed suurde haiglasse, siis masinad ja valgetes kitlites arstid edasi-tagasi jooksmas iseenesest tekitavad hirmu ja stressi, ning võibki sünnitus keeruliseks osutuda," usub Maria.
Sünnitus kulges väga hästi, Maria ja Micha said igati positiivse haiglasünnituse kogemuse. "Ämmaemad oli tore, olin tükk aega vannis, soovitati igasuguseid alternatiivseid valu vaigistamise meetodeid," kirjeldab ta. Rahel sündis juba 6,5 tundi pärast valude algust, kuigi kaalus 4,5 kilogrammi. Mariale anti sünnitust stimuleerivat tilka, ta sai ka mõned pisirebendid.
Rebeka (praegu 9aastane)
Võiks ju arvata, et haiglas kogetud ilus ja lihtne sünnitus julgustas peret teiselgi korral haigla poole pöörduma, kuid tegelikult mõjus kogetu vastupidiselt. "Kui seal oli nii ilus ja lihtne, siis mõtlesimegi, et ilmselt kodus on see kogemus veel ilusam! Ikkagi oma kodu.." põhjendab Maria tagantjärele.
Pealegi häiris Mariat pisut siiski haiglas kogetud õhtune töötajaskonna vahetus keset sünnitust, perepalatite puudus ja sünnituse asjatu stimuleerimine. "Kui mulle oleks aega antud, siis oleks kindlasti ka ilma tilgutita hakkama saanud," nendib ta.
"Leppisime kohe pärast sünnitust kokku, et kui järgmise rasedusega ka komplikatsioone ei ole, siis tuleb kodusünnitus. Rahel oli kaheksakuune, kui Rebekat ootama jäin," meenutab Maria.
Suuri ettevalmistusi pere kodusünnituseks ei teinudki. Perekooli loengud hingamise, massaaži jms kohta oli Maria juba läbi teinud. Nimekirja asjadest, mida koju valmis varuda (käterätikud, aluskiled jms) sai pere ämmaemandalt.
"Saksamaal on nii, et sünnituse kulud, ka kodusünnituse kulud maksab sealne haigekassa. Pere ise peab maksma 200 eurot valmisolekuhonorari - et individuaalne ämmaemand on juba kaks nädalat enne tähtaega stardivalmis. Kõik muu, ka ämmaemanda raseduseaegsed kontrollid kodus ja pärast sünnitust kodukülastused maksab haigekassa," räägib Maria.
Haigekassa raha eest saavad kodusel jälgimisel ja järelkontrollil olla kõik Saksamaal sünnitajad, mitte ainult kodusünnitajad. "Sellest ma tundsin siin Eestis väga puudust," märgib Maria.
Kas Maria ja Micha ei kartnud, et midagi võib valesti minna - ämmaemand ei jõua õigeks ajaks kohale või on ootamatult tarvis haiglaravi?
"Ämmaemand elas meist jala tulles viie minuti kaugusel. Müncheni parim haigla, ülikooli kliinikum asus meie kodust ümber nurga," vastab Maria.
Oma esimese kodusünnituse ööl ärkas Maria tuhude peale. Esialgu jälgis ta tuhude vahesid üksi, siis äratas mehe, helistas ämmaemandale ja läks ise vanni. 20 minutit pärast ämmaemanda saabumist oli 4300-grammine Rebeka sündinud.
"Ma ei jõudnud enam poosi vahetada, olin vannis pikali, kuigi oleks tahtnud püstises asendis olla. See pikalisünnitus oli neljast sünnitusest kõige valulisem - siis tegin kõva häält ka," meenutab Maria.
Pooleteiseaastane Rahel ärkas siis, kui ämmaemand tuli, teda oli hoidmas Micha õde. Rahel käis oma toa ja vannitoa vahet, vahepeal vaatas mis ema-isa teevad, vahepeal mängis oma asjadega. "Ta teadis, et emme kõhus on tita, kes tahab nüüd välja tulla. Kui tita sündis, siis tassis ta oma mänguasjad tita jaoks vannituppa. Issi tegi temaga nalja, et tal igav ei oleks," kirjeldab Maria.
Ämmaemand jäi pere juurde veel paariks tunniks - vaatas värske ilmakodaniku üle, mõõtis ja kaalus, täitis paberid ja läks ära. "Meie jäime magama. Keegi ei kiirustanud tagant, keegi ei õpetanud, et mine ja tee nii, kõik oli loomulik. Komplikatsioone, rebendeid ei olnud. Olime kindlad, et järgmine laps sünnib ka kodus."
Alles tagantjärele sai Maria teada, et Rebekal oli nabanöör kaks korda ümer kaela. "Ämmaemand lihtsalt keeras lahti selle ja polnud probleemi," sõnab ta.
Gloria (praegu kolmeaastane)
Maria ja Micha kolmas laps sündis jälle kodus, sama ämmaemanda abil. Gloria sünd oli sama lihtne, kiire ja loomulik nagu kahe eelneva lapse puhulgi. Seda hoolimata asjaolust, et ka Gloria kaalus peaaegu 4300 grammi.
Kui teise lapse sünni ajal oli esimene laps vaid pooleteiseaastane ega osanud toimuvast paljukest arvata, siis Gloria sünni ajaks olid vanemad õed juba 6 ja 7.
"Ämmaemand käis ju kodus jälgimas. Ta näitas lastele kus ja mis, kus on tita kodu, kuidas kõhtu katsuda, kus on tita pea. Ta kaasas nad protsessi nagu väikesed assistendid," kirjeldab Maria südamlikku kogemust uue ilmakodaniku ootusest terve perega.
Kui sünnitus öösel algas, oli Rahelil ja Rebekal ees koolipäev.
Rebeka ärkas üles ja assisteeris ämmaemandat ka terve tegeliku sünnituse. "Ta nägi vahetult kõike, oli elevust täis. Kohe printisime välja esimesed fotod, mis ta hommikul kooli kaasa võttis. Ta ei räägi sellest vastikustundega, vaid kui positiivsest kogemusest," ütleb Maria.
Rahel magas terve Gloria sünniöö rahulikku und. "Ta ongi teistsuguse iseloomuga, temale ei oleks see kogemus ilmselt sobinud," nendib Maria.
Grete (praegu üheaastane)
Väikese vanusevahega Rahelit ja Rebekat kasvatanud vanemad soovisid ka Gloriale üleskasvamiseks kaaslast. "Paarisarv sobis - sul on kaks kätt, mehel kaks kätt. Kaks suuremat, kaks väiksemat last väikese vahega. See tundus õige," põhjendab Maria otsust veel üks laps siia ilma tuua.
Kui Gloria oli neljakuune, kolis pere aga Eestisse, väikelinna Haapsallu. Kuna Micha pidi esialgu töö pärast pendeldama Haapsalu ja Müncheni vahet, võttis rasestumine pisut kauem aega. Grete sündis möödunud kevadel, mil Gloria oli just kahekseks saanud.
Kuid Eestis kodusünnitus toona legaliseeritud ei olnud. Rääkimata sellest, kohalikus haiglas puudus ka sünnitusosakond. Mariale öeldi, et ta peab valima, kas sõita sajakonna kilomeetri kaugusele Tallinnasse või Pärnusse.
"Mina ei taha, et kui hakkavad valud, siis pean hakkama kuskile kihutama, või varem Tallinna valmis minema ja võõras kohas, näiteks hotellis passima," mõtles Maria ja otsustas muutunud oludest hoolimata kodusünnituse kasuks.
Kuid kui kodusünnitust riiklikult justkui polegi olemas, siis kust leida ämmaemand, kes oleks nõus kodusünnituse vastu võtma - ja seda kaugel Haapsalus? Maria saatis oma küsimused ka Eesti sotsiaalministrile, kuid vastusest - riik tegutseb kodusünnituste legaliseerimise suunas 2014. aastal - polnud perele abi.
Nad sai ühendust ämmaemanda Ingrid Kaokülaga, kes nõustus perekonda aitama. "Probleem oli vaid transport: tal pole autot. Rääkisime nõusse ühe minu sõbranna mehe, kes pidi siis ämmaemanda õigel ajal Tallinnast Haapsallu tooma."
Kui 2013. aasta veebruarikuu lõpp ja Grete sünnitähtaeg kätte jõudsid, valitses väljas veel meeletu talv ja lumetormid. Grete ootas viisakalt kõhus. Siis läks Maria sõbranna mees, kes pidi ämmaemanda Haapsallu sõidutama, töölähetusele välismaale. Grete ootas. Siis jõudis kätte vanema õe teine sünnipäev, ka need pidustused möödusid Gretele kõhus.
"Mees muutus selle ajaga üha närvilisemaks. Kohalik arst muutus üha närvilisemaks ja andis saatekirja, et pean minema Tallinnasse esilekutsumisele. Mina ei kartnud üldse. Minu jaoks oli mõeldamatu, et midagi halba võiks juhtuda. Ema sisetunne," räägib Maria rahulikult.
Kui tormid möödas, autojuht reisilt tagasi, peod peetud, algas kaks nädalat üle tähtaja viimaks loomulikul teel ka sünnitus, ning nagu kolmel esimesel korral, kulges ka Gretega kõik jälle ideaalselt.
Grete sünnitus oli Maria kolmest kodusünnitusest küll kõige pikem - kokku läks aega neli tundi. Miks? Uskumatu, aga Grete kaalus üle viie kilo! "Seda õnneks keegi ette ei teadnud, võib-olla kui oleks teadnud, siis ma oleks närveerinud ja ei oleks nii hästi hakkama saanud," arvab Maria.
Grete sünni ajaks ärkas jälle üles ka Rebeka, kellele sünnitus juba tuttav kogemus oli. Teised lapsed magasid rahulikult edasi. Vanem õde sai läbi lõigata ka noorima nabanööri.
"Kui laps sünnib kodus, siis suured õed-vennad näevad, et meie perre sündis tita. Mitte, et tita toodi kuskilt haiglast. Muidu kaheaastane küsib, et millal te selle tita haiglasse tagasi viite? Kodusünnitustega seda küsimust üldse ei teki - see tita sündis meie kodus meie perre!"
Kas Maria soovitaks kodusünnitust teistele naistele?
"Soovitada ei saa, sest see on inimtüübi küsimus. Iga naine ei sobi haiglasünnituseks, iga naine ei sobi kodusünnituseks. Mõni tunneb end kodus paremini ja seepärast lõdvestub kodus paremini, tema jaoks on siis kodu õige koht kus sünnitada. Mõni teine läheks kodus hirmust hulluks - oleks närvis, murelik. Talle on siis haiglas lõdvestuda kergem ja haigla õige koht. Mõni naine tahab pärast sünnitust omaette kodus olla, teine saab aga just haiglapersonalist, õpetustest ja soojast söögist tuge," räägib Maria elutargalt.
"Kui kõik läheb hästi, on kodusünnitus väga ilus kogemus. Muidugi - sada protsenti ette ei tea kunagi, ei kodus ega ka haiglas. Aga meie mõtleme, et kui midagi olekski halvasti läinud, siis me ei oleks haiglas ega kodus ennast süüdistanud, sest olime koos selle otsuse teinud ja enda otsuses kindlad olnud. Mõned asjad on paratamatus."
