Täna, 17. novembril on ülemaailmne enneaegse sünni päev, mida tähistatakse ka Eestis. Tallinna Lasteahaigla peahoone ja imikute maja värvusid öösel valgusmängu abil lillaks, sest just lilla on enneaegse sünni tähisvärv. Meie Emmede Klubis jagame teiega aga tänase päeva puhul oma sünnilugude sarja esimest artiklit sügavalt enneaegsena ilmale tulnud titast. Jannori ema Helinor kirjutab:
"30. novembril tehti mulle haiglas erakorraline ultraheliuuring, sest tundsin imelikke valuhooge. Uuring ei näidanud aga midagi kahtlustäratavat.
11. detsembri hommikul kell 5:30 suundusin tööle nagu ikka, aga algasid ebatavalised tugevad valud. Kui olin kaks tundi valudes tööd teinud, tundsin järsku, nagu voolaks minust midagi välja. Läksin tualetti, kus selgus - veri. Rasedust oli vaid 23 nädalat...
Helistasin kohe kiirabisse ja rääkisin oma loo ära. Kummalisel kombel öeldi mulle, et läheksin ise haiglasse! Hüva, istusin bussi ja sõitsin haiglasse. Haiglas saime nii häid kui ka halbu uudiseid. Me ootasime poega! Kuid paraku oli emakakael ühe sentimeetri avanenud. Minult küsiti, miks ma ometi ise haiglasse tulin - sellises olukorras oleks pidanud kiirabiga tulema!
Oma kodulinna haiglas sain olla kaks päeva, siis saadeti mind Tallinnasse. Tehti uus ultraheliuuring, mis paraku näitas, et emakakael on veelgi enam avanenud - kolm sentimeetrit.
Mulle määrati range voodirežiim. Haiglavoodis lamasin kokku kuu aega. Nii jõulud kui ka uue aasta võtsin vastu üksi haiglas. Pidevalt tehti vereproove, iga päev tilgutati rohtusid, tehti lapse kopsusid ettevalmistavad süstid. Mis kõige hullem - kuna emakakael oli omajagu avatud, kummus lootepõis tupest välja iga kord, kui tualetis või pesemas käimiseks tõusin. Voodisse tagasi heites liikus lootepõis umbes kümne minutiga tagasi oma kohale.
12. jaanuaril tundsin tugevaid valusid ja taas midagi voolamas. Seekord oli tegemist looteveega... KTG aga sünnitegevust ei näidanud. Mind pandi terveks ööks tilguti alla, kuid öö möödus magamata ja hommikuks ei olnud valud taandunud. Mind otsustati sünnitusosakonda viia, kus tehti kiirelt järgmine otsus - keisrilõige lapse tuharseisu tõttu.
Jannor sündis 2013. aasta 13. jaanuaril 27+2 rasedusnädalal kell 13:45. Tema sünnikaal oli 938 grammi, mis sünnijärgselt langes 750 grammini. Lapse isa jõudis haiglasse siis, kui laps oli juba sündinud. Kohe pärast sündi viidi poiss kuvöösis sünnitusmaja intensiivraviosakonda, kust mõne päeva pärast lastehaigla intensiivi, kus veetsime järgmised kuud. Jannor maadles hingamisraskustega, talle tehti kokku kolm vereülekannet, toita sain teda vaid sondiga - iga kolme tunni tagant. Ka pesemine, mõõtmine ja kaalumine toimusid kella järgi - iga päev kell 15.
Tagantjärele teame, et üks põhjus, miks sünnitus säilitaval voodirežiimil lamamisest olenemata ikkagi algas, oli see, et jäin haiglas haigeks - palat oli umbne ja tegin akna vahel lahti, kuid külmetusin ning jäin nohusse ja palavikku.
23. veebruaril sai Jannor kuvöösist välja, 3. aprillil viimaks intensiivist välja minu juurde ja 5. aprillil saime koju. Poeg kaalus siis 3066 grammi. Korra kuus pidime Tallinnas kontrollis käima ka edaspidi. Väga varajasest sünnist hoolimata on Jannor tänaseks igati terve ja tubli kolmeaastane poisipõnn!
Minu jaoks oli see väga raske aeg ja ma tänan siiralt haigla nõustajaid, kes mind sellest üle aitasid."
(Fotod: erakogu)
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
