Sünnilugu: Kuidas Simon siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Simon siia ilma sai

22. Nov 16:28 Emmede Klubi Emmede Klubi

Kui raseduse jooksul jõudis Pille-Riin loota, et võrreldes oma õe 40-tunnise sünnitusega läheb temal kiiremini, siis tegelikult kestis Pille-Riinul sünnitegevus tervenisti viis päeva. Ta jutustab:

"Kõik algas aasta aega tagasi, kui tegin esimese rasedustesti, mis näitas õrnalt kahte joont. Olin hämmingus, kuna elukaaslane raius kindlalt, et tema lapsi loomulikul teel ei saa. Niisiis ootasin nädalake ja tegin uue testi. Ikka kaks joont, rase mis rase!

Rasedus kulges hästi, ei iiveldanud ega midagi. Kuni ühe verejooksu ja haiglas käiguni. Ämmaemand ütles küll, et kõik on korras, kuid siiski tekitas iga valu sellest alates hirmu.

See oli öö vastu esmaspäeva 10. juunil, kui ärkasin valusööstu peale kõhus. Terve öö olin üleval. Hommikul kell viis hakkas elukaaslane Soome tööle minema. Ütlesin talle veel naljatades, et hakkan sünnitama vist! Tema vastas rahustades, et küll kõik korras on, lihtsalt kõhuvalu.

Guugeldasin, et milles asi võib olla. Kuna valud ei käinud kindla aja tagant, siis arvasin, et sünnitus see ei ole. Hommiku saabudes helistasin valvearstile ja mul paluti ennast näitama minna. Selleks ajaks oli raseduse kestuseks 34+2.

Haiglasse jõudes tundus juba, et valud kadunud, kuid siis pandi mulle külge KTG masin, mis näitas, et sünnitustegevus käib hoolega. Tuhud iga kahe minuti tagant ja väga tugevad. Mina aga erilist valu ei tundnudki.

Kohe pandi mulle tilguti ja anti rohtu, et sünnitus peatada. Samuti anti mulle teada, et Saaremaal puuduvad võimalused beebit aidata, kui ta peaks nüüd sündima, mistõttu me vajame lennutransporti Tallinnasse. Siis murdusin esimest korda. Nutsin lihtsalt lohutamatult, aga arst paitas pead ja ütles, et kõik saab korda, ning et laseksingi emotsioonid välja, sest siis hakkab kergem.

Haiglast ära mind enam ei lastud, kuid õnneks oli sisetunne mul kodus käskinud mingigi koti kokku pakkida. Helistasin sõbrannale, et ta koti järgi tooks. Kaame näoga palatisse astudes kinnitas ka tema, et kõik saab korda.

Poole tunni pärast saabus helikopter. Tuhud olid selleks ajaks taandunud.

Kopterisõit möödus minu jaoks hästi, natuke nägin isegi aknast välja. Oli ilus suvepäev, päikeseline ja palav kuid tuuline. Kopter kõigutas päris jõudsalt ning kaasasolev sünnitusarst oksendas mitu korda. Väga tore küll, mõtlesin endamisi…

Kopteri maandumisel tekkis aga vibratsioon, mis pani sünnituse uuesti käima. Tuhud iga kahe minuti tagant. Kiirabi kihutas sireeni ja vilkuritega haiglasse, et ma autos ei sünnitaks. Aga ei, ta ei tulnud veel!

Haiglas tehti sissekirjutus, anti taas rohtu, mis sünnituse peataks ja pandi külge KTG. Ja nagu võluväel, tuhud kadunud. Mõtlesin veel, et no tore, nüüd olen kodust kaugele toodud, kuidas tagasi saada?

Palatisse jõudes näidati voodi ette ja kobisin pikali. Palatis oli veel kaks naist, üks saarlane ja üks naisterahvas Viljandist. Endamisi naersime, et maakad kokku pandud.

Tunnikese pärast viidi mind taas KTG masina alla, ja jälle registreeris see tuhud. Emakakael oli avanenud, kuid ainult 2 cm. Poiss oli tuharseisus, kuid arvati, et saan tema sünnitamisega ka pepu ees hakkama, sest ta pole veel kuigi suur.

Palatisse naastes värisesin üle keha. Uuesti tõmmati tuhud rohuga maha. Järgmisel hommikul algasid taas tuhud. Nüüd ütles arst, et enam rohtu ei saa – ootame, et emakakael avaneks ja siis sünnitame.

Kuid emakakael edasi ei avanenud ning kolmapäevaks jäid kinni ka tuhud. Arst ütles, et saan koju, kuid pean uurima, mis nädalast alates Kuressaare on suuteline sünnitust vastu võtma. Öeldi, et 35. nädalal – laupäevani pidin seega Tallinnas olema.

Jõudsin juba plaanid autoga kojusõiduks ära teha, kui neljapäeva hommikul tundsin taas tuttavaid kokkutõmbeid. Tunni aja möödudes läksin ja teatasin ka ämmaemandale, et mul on vist kokkutõmbed jälle. Pandi siis masin külge ja nagu naksti, taas iga minuti-kahe tagant tugevad kokkutõmbed.

Arst ütles, et nüüd läheb küll sünnituseks. Mind koliti sünnituseelsest osakonnast sünnitusosakonda. Värisevatel jalgadel läksime liftiga kolmandale korrusele, kus ootas mind palat. Kõik asjad olid valmis, aga ma ise polnud. Hakkasin nutma ja üritasin kõhtu silitades endale selgeks teha, et kõik on ju hästi ja ta võib sündida.

Neljapäeva õhtuks läks ämmaemand mulle midagi süüa otsima, sest tuhud käisid aina edasi, aga emakakael ei avanenud. Tuli arst, kes pakkus epiduraali – seda selleks, et emakakael lõdveneks ja avaneks. Nõustusin – peaasi, et asi edenema hakkaks. Valu vastu ma midagi ei vajanud, sest see oli huvitaval kombel minimaalne.

Öösel oli äikeseilm ja terve korrus kajas sünnitajatest. Hommikupoole ööd tuli ämmaemand lõpuks ka mind vaatama ning ütles, et hullumaja. Äike pani paljud naised sünnitama, kuid mitte mind. Kuue ajal hommikul tuli arst katsuma, aga emakakael ikka samal maal.

Ütles, et nüüd mul kaks valikut, et kas teevad veed lahti või keiser. Ütlesin kindlameelselt keiser. Ei tahtnud mina teda tagumik ees sünnitama hakata. Ja nii läkski – keskpäeval kell 12 oli minu aeg operatsioonisaali minna. Tehti seljasüst ja kell 12.34 oli ta lõpuks käes, 34+6 rasedusnädalal. Minu pisike poiss, 2606 grammi  ja 48 cm. Nägin teda ainult viivuks, kuna hingamisel oli mingi vilin ja ta viidi intensiivi.

Jäin magama, kuniks mind kinni õmmeldi. Voodiga liftipoole sõites tuli ämmakas ja ütles, et beebiga kõik korras, kuid jääb natuke veel vaatlusele. Mind viidi toibuma ja nelja tunni pärast sain teda lõpuks süles hoida.

Õhtupoole saabus ka elukaaslane, kes väga vapralt aitas mul keisrilõikusest taastumise ajal püsti tõusta ja käia. Kaheksa päeva pärast saime lõpuks haiglast koju, kaasas pisike Simon, kel seks hetkeks kaalu 2350 g.

Ja nii ma sellele ajale mõtlengi – viis päeva sünnitust ja tulemuseks üks imeline olend, kel tänaseks vanust üle viie kuu, kaalu pea 7 kg ja pikkust 62 cm. Ise veel raseduse ajal rääkisin, et mu õde sünnitas üle 40 tunni, lootes, et mul läheb kiiremini. No läks tervenisti viis päeva :)“

 

Aitäh Sulle, Pille-Riin, et jagasid meiega oma lugu! 

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid aadressile toimetus@emmedeklubi.ee.