Sünnilugu: Kuidas Saimon ja Saskia siia ilma said

Sünnilugu: Kuidas Saimon ja Saskia siia ilma said

09. Feb 21:52 Emmede Klubi Emmede Klubi

Täna jagab meiega oma kaksikraseduse ja -sünnituse lugu Kelli, kelle lapsed Saimon ja Saskia saabusid siia ilma pärast ootamatult lühikeseks jäänud viljatusraviteekonda. Kelli kirjutab:

Me olime pikalt soovinud saada veel ühte last, aga kahjuks ei õnnestunud see kaua. Ühel hetkel läksin ma arstile ning ta ütles, et mu munasarjad on väga polütsüstilised (see tähendab, et ise rasestuda on keeruline, sest ovulatsiooni ei toimu) ning siin aitab üks asi – viljatusravi. Nii ma 2019. aasta sügisel Pelgulinna viljatusravi osakonda suundusingi.

Aalustasin kõige esimesest faasist – ovulatsiooni stimuleerimise tabletid, millega võib kaasneda mitmikrasedus, kuna naisel võib korraga küpseda rohkem kui üks munarakk. Ega ma sellele väga ei mõelnud, et äkki neid tuleb kaks – pigem oli ikka hirm, et äkki ei tule üldse.

Neid tablette sõin kuu aega, kuni ühel jaanuariööl hakkasin oksele ja oksendasin lõunani välja. Kutsusin kiirabi, kuna olin juba teadvust kaotamas. Kiirabitöötajale mainisin, et peaksin lähipäevil tegelikult tegema testi – kas olen rase või ei. Kiirabiarst arvas siiski, et mul võib olla sümptomitele kohaselt ikkagi kõhuviirus. Nii nad tegid mulle süsti ja läksid minema. Magasin paar tundi ja ärgates oligi enesetunne veidi parem – mõtlesin, et teen igaks juhuks rasedustesti.

Mis arvate, mis sealt vastu vaatas? POSITIIVNE! Sel hetkel olin ma nagu soolasammas. Kuigi olin esialgu tahtnud abikaasale triipudest ägeda üllatusega teada anda, siis ma sel hetkel lihtsalt ei suutnud olukorda uskuda ja saatsin talle pildi. Ka abikaasa oli hämmingus, kuid ütles siiski, et ärme veel kilka - ootame UH ära ja siis rõõmustame.

Ühtaegu õnn ja segadus

Nädal aega hiljem kinnitas arst koduse testi paikapidavust. Mul on beebi kõhus! Paraku uuris arst ultrahelipilti liigagi pingsalt ja kostis "Mhhh". Mina kohe küsima, et kas midagi on valesti? Arst nentis, et näeb teist lootekotti veel, kuid see on kas tühi või hoopis hematoom, ning kutsus mind nädala pärast tagasi. Nädal närveerimist hiljem ja taas UH kabinetis, lausus arst sõnad: "Palju õnne, teil on KAKSIKUD!"

Olin suures hämmingus, nutsin ühtaegu õnnest ja segadusest, et mis nüüd saab. Ma polnud mitte kunagi kaksikuid soovinud, kuna kaks beebit korraga tundus nii raske olevat! Peatselt  tulid pähe mõtted, kuidas me rahaliselt toime tuleme – topelt turvahällid, voodid, riided, kaksikute vanker... Mu elu oli selleks hetkeks nii peapeale pööratud, et tundsin masendust – lisaks segadusele ja hirmule ka pidev iiveldamine ja hommikused öökimised. 

Majast välja astunud ja autosse istunud, näitasin abikaasale kohe kaksikutest UH pilti. Esimene asi, mida ta ütles: "Oh püha jumal küll!" Mainin siinkohal ära, et erinevalt minust olid abikaasa jaoks kaksikud äge unistus, mis lahendaks kohe ära ka kolmanda lapse soovi seoses minu viljakusprobleemidega. 

Edasine rasedus kulges kaksikute jaoks hästi, kuid minul endal oli raske – pidevad iiveldused, öökimised, oksendamised, meeletu raskus kõhul, valusad armid mis tekkisid. Raseduse lõpus oli ka üpris valus üldse liikuda: abikaasa aitas mind püsti, aga kui samm-sammult liikusin, siis oigasin iga sammuga nii, et pisar silmis.

POISS! TÜDRUK!

27. augusti (rasedusnädalaid sel hetkel 36+3 – enneaegsed) öösel nägin unes, kuidas mul tulid veed ära ning mind viidi kõigepealt ühte haiglasse, aga kuna ma sinna ei soovinud, siis pidin minema teise. Samal hetkel, kui nägin unes ühest haiglast teise kõndimist, äratas mind ülesse tunne, et midagi hakkab kohe voolama. Tõusin püsti ja nii oligi – kell 3:53 öösel tulid looteveed.

Samal ajal äratasin abikaasa, kes hakkas koheselt tegutsema, ja ärkas ka suur venna, kes oli meie voodis maganud ega saanud unisena üldse aru, mis toimub ja miks nii palju vett põrandal on. Kui seletasin talle, et titad hakkavad sündima, lõi vend kohe särama. Ka tema teadis kohe, mida tegema peab ja hakkas kiirelt tegutsema.

Kuna mul endal oli keeruline kodus toimetada, siis ma lihtsalt seisin vahepeal keset koridori, rätik jalgevahel, voolasin ning vaatasin, kuidas mees ja laps jooksevad pööraselt mööda tube ringi nagu Ameerika filmis. Saime lõpuks riidesse, asjad kokku, vanaisa haigla juurde suurele vennale vastu kutsutud ning sõit haiglasse algas.

Kuna sündimas olid kaksikud, võtsid protseduurid rohkem aega kui tavaliselt, aga kui mind vastuvõtutoas lõpuks läbi uuritud oli, tuli arst ja ütles, et tuleb teha erakorraline keisrilõige. Esialgu plaanisime küll vaginaalset sünnitust, aga varasema keisrilõike armi ja selle tõttu, et üks kaksikuist oli end tagasi tuharseisu keeranud, ei julgetud selle plaaniga edasi minna.

Koroonanpiirangute tõttu autos oodanud abikaasa kutsuti nüüd haiglasse tagasi ja mind valmistati ette operatsiooniks – tilgutid, põiekateeter jne. Abikaasa saadeti sünnitusjärgsesse tuppa ootama. Operatsioonitoas siis tehti mulle seljasüst, mis oli ülivalus, aga sellest hetkest peale ei tundnud ma enam mingit valu. Selle asemel hakkasin tundma, kuidas kogu mu alakeha on tuim, ma ei saa oma jalgu tõsta jms.

Misiganes ainet mulle süstiti, mul hakkas sellest pilt eest ära minema. Kuna arst oli öelnud, et kui halb hakkab, pean koheselt ütlema, siis nii ma ka tegin. Seepeale süstiti veel mingit ainet ja mul hakkas parem. 

Kõht ja jalgevahe puhastati, ma arvan, joodiga. Kirurg küsis, kas mul on valus, mina selle peale, et ei ole. Nüüd hakkas pihta suur rappumine ja mõni minut hiljem kuulsin ma nuttu ja öeldi: kell 6:36 ja POISS. Minul hakkasid pisarad voolama. Kaks minutit hiljem sündis teine kaksik, kes ei teinud kohe alguses häält, kuid mind rahustati ja kohe hakkaski beebi häälitsema. Kell 6:38 ja TÜDRUK. Jätkasin nutmist, samal ajal kui mulle õnne sooviti.

Neljakäpukil tualettruumi

Koroonaviiruse tõttu pidi iga sünnitaja andma enne sünnitust koroonaproovi. Kuna minu proovi vastust operatsiooni ajaks veel ei olnud, siis näidati beebisid mulle korraks ja viidi kohe minema. Mind lapiti tagasi kokku ja tõsteti opilaualt voodisse, siis läks veel veidi ootamist kuni tuldi ütlema, et minu test on negatiivne. Alles nüüd võisid arstid kaitseriietuse ära võtta ja mind operatsioonijärgsese tuppa viia.

Kui meid oli perepalatisse viidud, siis öeldi mulle, et kella 12 ajal võiksin ma ise liikuma hakata, sest siis saab põiekateetri eemaldada ja saaksin lapsi sülle võtta. See tähendab, et kella 10 ajal viis teekond voodist WC-sse ja tagasi neljakäpukil oiates! Kell 12 läksingi esimest korda ise omal jalal – oli väga valus, kuna mul oli rippuv väljaveninid kõht ja värske kokku õmmeldud haav.

Lõppkokkuvõttes läks operatsioon ja kõik muu kaasnev siiski ülihästi. Arstid väga toredad, toetavad ja aitasid igal moel. Lastel oli küll bilirubiini tase kõrge, aga analüüsid näitasid, et see langeb ise normi. Koju saime ilusal päeval – 1. septembril 2020. See, et olengi nüüd kolme lapse ema ja meil on tõesti kaksikud, üllatas meid aga veel mitu kuud! 

Kelli ja tema pere tegemistel saab silma peal hoida pereblogis "Koos me loome pere".

 

Aitäh Sulle, Kelli, et jagasid meiega oma lugu! 

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid aadressile toimetus@emmedeklubi.ee.