Tavaliselt öeldakse, et esimene sünnitus on naise jaoks kõige pikem ja raskem - kõik edasised sünnitused kulgevad üha kiiremini. "Noh, mina pole tavaline naine," saab muheledes öelda Reelika, kelle kaks ilmaimet, kümne aastase vanusevahega pojad tulid ilmale üksteisest väga erineval moel kulgenud sünnituse teel.
"Minu esimese lapse sünnitus möödus äärmiselt kiiresti. Öösel kella ühe-kahe ajal läksin valudega haiglasse, kell viis hommikul oli põnn sündinud. Kuna mul on kitsad sünnitusteed, siis tehti mulle lahklihalõige ja lõpuks aidati poeg välja vaakumi abil. Muus osas läks kõik väga kenasti.
Tänaseks on mul kaks last ja saan öelda, et olen kogenud kahte seinast-seina erinevat sünnitust. Salamisi ootasin muidugi, et ka teine laps sünnib kiiresti, aga nagu ikka, on elu see, mis juhtub samal ajal, kui meie plaane teeme.
Vaatamata sellele, et rasedus on "õnnis aeg", olin ma üheksandaks kuuks nii ära kurnatud, et suisa unistasin sünnitusest. Minu kahe raseduse vahele jäänud kümme aastat tegid oma töö - füüsiliselt oli raske, kõht oli tõesti väga suur, tundsin end nagu ringi paterdav pall.
Emme suureks rõõmuks otsustaski poja meie perega liituda juba paar päeva enne talle määratud tähtaegasid (mida oli erinevate ultraheliuuringte põhjal kolm tükki!). Rõõmu tegi ka see, et poja otsustas tulla just vanema venna koolivaheajal, mis tähendab, et viimane sai turvaliselt ja rõõmsalt maal vanaema-vanaisa juures olla.
Sellel ilusal koolivaheaja õhtupoolikul, uue aasta esimestel päevadel hakkasin tundma rütmilisi valupojakesi. Öö möödus nende seltsis magamata ja järgmiseks päevaks olid 5-7 minutiste vahedega tuhud muutunud väljakannatamatult valusaks. Otsustasime minna haiglasse. Haiglas sain küll sünnitustuppa, kuid tõeline sünnitegevus ei alanud veel sugugi - ma valutasin ja valutasin, tundide viisi.
Valu aitasid leevendada kaks asja: dušš ja massaaž. Mulle endale tundus, et veedan duši all tunde, kuid teiste sõnutsi käisin ligunemas poole tunni kaupa. Tuhude ajal tegi mees mulle ringjate liigutustega alaseljamassaaži.
Nagu esimesel sünnitusel, ei olnud selgi korral naerugaasist vähimatki kasu. Vastupidi - see ajas iiveldama. Väsinuna palusin ämmaemandalt mingit muud valuvaigistit, kuid ta soovitas medikamentidest hoiduda, sest see oleks sünnitegevust veelgi pikendanud. Et asja natukegi kiirendada, avati lootekott. Vett lausa purskas! Vaatamata anumatele, mille sisse vedelik jõudma mõeldud oli, täitus kogu voodi ümbrus looteveega. Seda oli tõesti palju. Ämmaemand viskas nalja, et poisil oli emme kõhus bassein.
Valutamise protsess röövis mult viimsedki jõuvarud. Selleks ajaks, kui algasid pressid, ei suutnud ma oma jalgu enam ise tõsta - ämmaemand ja mees pidid aitama! Kui palju presse oli ja kui kaua need kestsid, ma isegi ei mäleta. Olin kõigest nii väsinud, tahtsin lihtsalt magada. Mäletan vaid seda, et kõige viimase pressi ajal vabanes minust üks lõvimöirgele sarnanev häälitsus, ja just selle saatel vupsaski pisipoiss välja nagu kahurikuul. Värisesin üle keha, kuigi mul polnud külm.
Väiksekesel oli nabanöör kaks korda ümber kaela, see eemaldati ülikiirelt ja pisike poiss jõudis minu rinnale. Tema kaeblevat nuttu kuuldes ununes kõik äsja läbielatu nagu vits vette. Siia ilma oli sündinud meie teine väike ilmaime, keda pikisilmi oodanud olime. Kogu valu oli seda väärt, teda väärt!
Terve poisslaps mõõdeti 51 sentimeetri pikkuseks ja 3900 grammi raskuseks.
Sel korral mulle lahklihalõiget ei tehtud, kõik rebenes täitsa ise. Sain päris palju ilupisteid, kuid see polnud enam valu ega midagi - eelnevalt kogetuga võrreldes.
Võrreldes esimese sünnitusega, mis kestis vaid mõne tunni, olin sel korral valudes pea 25 tundi. Öeldakse, et tavaliselt läheb teine sünnitus kiiremini kui esimene. Noh, mina pole tavaline naine :)"
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
