Alma (29) jagab meiega oma teise lapse sündimise lugu. Robini õnnesärgis ehk lootekotis siia ilma saabumine oli nii ootamatu ja ilus, et tõi pisarad silma nii värsketele vanematele kui ka sünnituse Järve bussipeatuses vastu võtnud kiirabitöötajatele.
"Kui mul varem oli pidevalt tunne, et just täna vōib see päev olla, siis 3. märts möödus täiesti tavaliselt. Kui küsiti, kas hakkan juba minema ka vōi, siis oli selge vastus - EI! Ainuke erinevus tavalisest päevast oli see, et und ei tulnud üldse. Nii ma siis lihtsalt istusin voodis ja tuulasin internetis. Naljatledes küsisin oma sõbranna käest, kes on ämmaemand, et kas neil on palju sünnitajaid? Vastu naljatledes soovitas ta mul järgmise ōhtuni oodata, et siis on ta ise tööl ja vōtab mind vastu.
Mäletan, et kell oli 22:22, kui otsustasin hakata kohupiimavormi küpsetama. Pärast roa valmimist ja söömist oli kell juba uude kuupäeva veerenud. Kella kolmveerand ühe ajal öösel otsustasin voodisse minna ja enne magamajäämist telefonis paar mängu teha. Kell 1:20 käis mu sees meeletu raksatus - selline tunne, nagu kogu sisikond oleks hetkega vastu selgroogu kukkunud! Ajasin end ehmununa püsti ja läksin WC-sse.
Verist lima nähes teadsin küll, et väga pikka ootamist enam pole, kuid mõtlesin siiski, et kuniks veed pole tulnud ega valud alanud, pole mõtet paanitseda. Ma ei tea, kas jõudsin selle mõtte tegelikult üldse lõpunigi mõelda, kui esimene valu oli platsis. Ajasin siis end püsti ja läksin elutuppa elukaaslasele teatama, et nüüd on minek. Ta vaatas mind tuimal näol, ütles: "Ahah," ja vaatas jalgpalli edasi. Tema jaoks olid need minekud juba viimased kuu aega tavalised olnud. Kuna mul oli sōbrannaga kokku lepitud, et tema tuleb meile autojuhiks, siis tegin kohe talle ka kõne. Selle kõne peale sai ka mees aru, et nalja pole, ja jooksis mulle appi kõike minekuvalmis sättima.
Jõudsin kümne minutiga pesus käia ja riidesse panna, kui sõbranna Mari juba kohal oli. Vahetult enne välisuksest tänavale astumist tuli teine valu. Valud olid kohe väga intensiivsed. Kuna see oli minu teine sünnitus ja Tallinnasse oli omajagu maad sõita, siis teadsin, et passimiseks enam aega pole. Kuid et läheb nii kiireks... Seda ei osanud ma unes ka oodata.
Mida kilomeetreid edasi, seda tihedamaks muutusid valud. Kuna mu valulävi on üsna madal, siis said elukaaslane ja sõbranna terve tee kuulda, kuidas ma ilmselt valu kätte ära suren. Selleks ajaks, kui Kohilasse jõudma hakkasime, käisid valud juba kolmeminutilise vahega. Ütlesin mehele, et ta kutsuks meile kiirabi vastu. Ise veel pelgasin, et ehk olen lihtsalt hellake, tegelikult on aega küll ja küll, koorman neid valeväljakutsega. Häirekeskusest öeldi, et meile sõidab üks kiirabiauto Kohilast järgi, teine Mustamäelt vastu.
Mida lähemale Tallinnale jõudsime, seda suuremaks muutus mu paanika. Valud aina käisid, üle hingata oli neid ikka paganama raske. Mees pakkus, et võin teda hammustada, kui see mu olemise kergemaks teeb :) Linna jõudes tundsingi esimest pressi. Nüüd juba karjusin mehe peale: kus kohas see kiirabi siis on? Järvel nägigi mees silmanurgast kiirabi vastu sõitmas ja palus häirekeskusel kõne kiirabiautosse ühendada. Nad leppisid kokku, et ootame neid Järve bussipeatuses.
Aeg, mis neil kohale jõudmiseks kulus, tundus mulle nii kohutavalt pikk. Mäletan, et sõbranna üritas mind rahustada - ütles, et kui vaja, saame ise ka beebi vastu võetud!
Kui kiirabi meie auto kõrvale jõudis, tundsin ka järgmist pressi. Brigaadijuht tuli koheselt minu juurde, katsus mind, ilmselt tundis juba lapse pead, sest andis teistele märguande auto ära parkida. Päris õudne tunne oli - kõõlusin ebamäärases olekus meie auto ukse vahel ja arvasin, et seal ma sünnitangi, sest liikumine ei olnud minu jaoks enam mingi variant!
Imeliselt rahulik brigaadijuht pidas minuga läbirääkimisi ja sai mind siiski nõusse, et kahe pressi vahel tõstetakse mind kanderaamile. Mäletan, et kui kanderaam kiirabiautosse lükati, siis nägin seinalt kellaaega 2:40. Sellest hetkest hakkas aeg justkui rahulikumalt käima, tekkis mingisugunegi kindlustunne.
Järgmiseks hakkasid kõik kiirabiautos viibijad jopesid ära võtma. Minu elukaaslane küsis, et kas me haiglasse ei sõidagi? Autojuht vastas muiates, et enam pole kuskile minna. Otsustasin siis kah oma kampsunist loobuda, mitmekesi oli väikeses autos ikka väga palav.
Järsku tulid kohe väga väikeste vahedega kaks pressi, mis väsitasid mind meeletult. Väga palju ma enam rääkida ei suutnud, ainult otsad lubasin anda. Erksamaks, aga ka murelikumaks tegi see, kui öeldi, et arstid saabusid. Rahustati küll, et lihtsalt turvalisuse mõttes, aga minu peas jõudsid juba paanikanoodid mängima hakata. Kartsin väga, et midagi on pahasti.
Tundsin, kuidas uus press hakkab tulema, aga lihtsalt enam ei jõua. Brigaadijuht kiitis mind, ütles, et olen tubli ja saan hakkama, ainult üks press ju veel. See lause tõi mulle kuskilt energiatulva! Ainult üks veel? Päriselt? Miks kohe ei öelnud? Teeme ära! Mõni hetk hiljem nägingi tema kätel imelist beebipoissi, kes tervitas meid oma armsa kisaga. Kell oli 2:52. Suutsin vaid korrutada, et ta on nii armas ja meie oma.
Vastsündinu kohta nägi poiss väga puhas välja. Selgus, et ta oli sündinud lootekotis - veekott purunes alles siis, kui laps välja tuli. Seda nimetatakse õnnesärgis sündimiseks. Vaatasime kõik heldinud nägudega autos üksteisele otsa. Nägin ka kiirabi- ja haiglatöötajate silmis veeläiget. Küsisin, kas sõbranna ootab õues, ja järgmisel hetkel oli ka tema meie juures autos. Ma olin lihtsalt õnnest segi!
Kui issi nabanööri läbi lõikas ja meie ilmaime sooja mässiti, algas sõit haiglasse. Kiirabi raadiosaatjast kuulsin, kuidas häirekeskusest sooviti brigaadile lapse sünni puhul õnne.
Haiglasse jõudes tõsteti mind kanderaamilt voodisse ja pojaga hakati vajalikke protseduure tegema. Kui ta oli valmis ja riides, siis sai värske issi oma pojaga esimesi õrnusi vahetada. Silmanurgast vaatasin neid ja tundsin, kuidas mu süda hakkas kiiremini taguma, sest teadsin - nüüd hakatakse minuga tegelema. Minu kõige suurem hirm sünnituse ees olid õmblused. Esmalt oli aga vaja platsenta ära sünnitada. Proovisime, aga ei tulnud. Hakati juba kanüüli valmis panema, kui ütlesin, et miskit vist toimub ja proovime ikka veel. Hetk hiljem oli ka platsenta käes. Minu rõõm oli piiritu, kui kuulsin, et õmmelda pole vajagi. Kõik tundus liiga ilus, et tõsi olla. Perepalatit me küll ei saanud ning issi ja sõbranna Mari pidid varahommikul tagasi koju sõitma, kuid minu jaoks pani oma pojaga viimaks koos olemine i-le täpi.
Alles nädalapäevad hiljem selgus, et mul oli osa lootekestadest, platsentast, sisse jäänud - pidin tagasi haiglasse minema."
Aitäh Sulle, Alma, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
