Ramon. Kõik fotod: erakogu
Kristiine (24) on pisike, aga tragi Kuressaare naine - 151 sentimeetrit lühike ja 40 kilogrammi kerge. Raseduse jookul võitles Kristiine julgelt vastu sõprade-tuttavate arvamusele, et niikuinii tuleb keiser. Lõpuks tuli pisike Ramon aga siiski ilmale just erakorralise operatsiooni abil. Kristiine jutustab oma kogemusest ja näitab pilte:
"24.09.2015 kell 00.15 tundsin esimest korda raseduse jooksul sellist tugevat päevade moodi valu. Asi tundus kohe kahtlane. Kaasa Karlis oli garaažis - helistasin talle, et võibolla on täna minek. Kohe esimesest valust alates käisid tuhud regulaarselt umbes viieminutiliste vahedega. Siis lõi kõhu õrnalt lahti ja veidi lootevett tuli ka.
Valutasin veel natuke üksi, siis kutsusin Karlise tuppa. Pakkisin veel viimaseid asju haiglakotti ning umbes poolteist tundi pärast esimest valu sõitsime haiglasse. Haiglas kontrolliti mind, tehti kindlaks, et see on lootevesi, mis tuleb, ja mõõdeti avatuseks umbes üks sentimeeter. Pandi KTG külge ja nii ma seal siis olin.
Karlis oli megaväsinud ja kui meid palatisse paigutati, sai ta seal diivanil magada. Mina valutasin voodis. Kell veerand kaheksa hommikul äratasin Karlise üles ja poole kaheksa ajal läks ta minema, sest kella kaheksast on meie koeral söögi- ja õueminekuaeg.
Kella kaheksast toimus ka ämmakate vahetus. See, kes tuli, avastas, et veekott pole päris katki läinudki. Kella üheks päeval olid valud juba päris intensiivsed, aga avatus suurenes ainult paari sentimeetri võrra ja asi ei tunudnud üldse liikuvat. Kuue-seitsme-sentimeetrise avatuse pealt tehti mul veekott katki. No tuli seda ikka palju - voodi ujus, põrand ujus, ämmakas oli ka märg, ja seda jäi veel hiljemgi tulema!
Valu hakkas aga nüüd suurenema ning oli juba päris väljakannatamatu. Ma ei oska seda kirjeldada, see pole nagu tavaline valu, hoopis midagi muud - selle ajal ei oska kuidagi olla. Pikali ma ei tohtinud valutada, seega otsisin igasugu muid võimalusi, küll potil, küll pikali maas ja jalgadega voodit surudes... Ma poleks kunagi arvanud, et ma karjun sünnitusel, aga ma tegin seda, ja mitte vähe, ja mitte vaikselt!
Lõpuks tundsin ilget surumistunnet. Esialgu ei pidanud ämmakas vajalikuks kontrollida, kaugel asi on, ja lasi mul potil omaette pressida, kuni lõpuks ikka leidis, et mu hääl on selline, et võib pressimise aeg käes olla küll. Avatus oligi käes - mingid ääred olid veel ees, aga need ei pidavat segama.
Kell 21:10 sain ma sünnituslauale. Pressi ajal lapse pea liikus alla, aga kui press läbi sai, läks üles tagasi - käis nagu edasi-tagasi mu sees. Ja nii jäigi. Pressisin kena tunnikese, kuni siis öeldi, et läheb keisriks. Kui seda kuulsin, hakkasin nutma. Ma üldse ei tahtnud raseduse ajal keisrit, ja kuigi kõik tuttavad sellest kogu aeg rääkisid, uskusin ma endasse lõpuni. Samas olin nüüd õnnelik, et sellest valust lahti saan. Südametöö lapsel oli terve aja korras.
Teel opituppa veel pressid käisid. Väga jube oli seal kitsas voodis ilma mingi toetuseta pressida. Opitoaski veel pressid käisid, kuni siis tuimestus mõjuma hakkas. Seejärel tundsin end vist kõige õnnelikuma inimesena, viskasin opilaual nalja ja olin täiesti rahulolev. Ma sain ise valida, kas tahan opi ajal magada, või tehakse seljasüstiga, olen opi ajal ise ärkvel ja saan last kohe näha. Valisin muidugi seljasüstiga variandi. See tehti ära, aga tuimestus ei hakanud piisavalt mõjuma. Ravimit juurde anda mulle ei tohtinud, kuna annustamine käib pikkuse järgi. Seega pandi mind ikkagi magama. Gaasiga uinumise hetk - nii äge tunne!
Üles ärkasin juba teel tagasi palatisse. Mäletan, et tegin korraks silmad lahti, lastetoa õde lükkas mind ja ütles vist, et sul on nüüd poeg, aga ma sada protsenti kindel pole. Samal ajal, kui mina veel operatsioonilt tulin, oli laps jõudnud lastetuppa, kuhu kutsuti ka palatist ootamast Karlis ja minu emps. Karlis tegi lapsest esimesed pildid. Emps tahtis last kohe sülle võtta, aga arst võttis õnneks sõna ja ütles, et laps läheb enne ikka isa sülle!
Kui mina palatisse jõudsin, oli poja mu empsi süles. Kui mu voodi ära oli pargitud, toodi ta kohe mulle ja pandi tissi otsa. Kahjuks tunnet ma ei mäleta, aga omameelest ma esimese asjana ütlesin, et laps on Karlise nägu, kuigi selles pole ma ka kindel. Poja kaalus igatahes 3030 grammi ja oli 48 sentimeetrit pikk, pea ümbermõõt 34 sentimeetrit.
Nii, kui sain teada, et ootan poissi, oli minu jaoks kindel, et nimi peab olema kuidagi mu issi nimega seotud - see on Raimond. Algne plaan oli nimeks panna Raimo, siis mõtlesin, et Karlisest võtaks Karli ja paneks Karl Raimond, aga sellele ütles Karlis sellise pooliku "ei", et mul tuli ikkagi midagi välja mõelda. Hakkasin siis issi nimest tuletama ja sain Ramoni. Nimi tähendab nõuandjat ja kaitsjat (advice and protector)
Järgmisel päeval, umbes kella nelja aja võeti mul kateeter ära ning pidin ise liikuma hakkama. Oli valus, aga mitte midagi võimatut. Sain kõik vajaliku toimetatud. Kõige hullem oli see, et kõht oli tühi, aga süüa ei võinud enne, kui nr 2 tehtud - aga seda ei tulnud veel 3 päeva! Lõpuks sain alles haiglast väljakirjutamise päeval normaalsele toidule.
Kokkuvõttes siis 22 tundi valusid, millest pool intensiivsed ja päris jõhkrad, aga lõppkokkuvõttes siiski keiser. Karlis valutas minuga korralikult kaasa, tegi vaimselt läbi sama, kui mitte hullema, ja oli mulle väga heaks toeks. Olen tegelikult selle kogemuse üle väga tänulik, kuna olen nüüd ka tundnud, mida tähendab last sünnitada. Enam mulle seda võimalust ei teki - järgmiste jõnglastega mind ilmselt enam sünnitama ei lasta, vaid tehakse kohe plaaniline keiser."
Mõned pildid sündmuste käigust:
Aitäh Sulle, Kristiine, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
