Sünnilugu: Kuidas Rahe siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Rahe siia ilma sai

21. Apr 17:27 Emmede Klubi Emmede Klubi

Nagu suur õde Säde, oli ka Rahe väga planeeritud beebi. Täna meenutab tüdrukute ema Evian aga just Rahe väga kiiresti kulgenud siia ilma saabumise lugu! Ta kirjutab:

Põhiasjades olid mu kaks rasedust sarnased – ilma suuremate probleemideta. Ainsad, mis mind piinasid, olid puusavalu ja pidevalt toonuses kõht. Sel korral lisandus muidugi suure stressina koroona-aeg. 

Et sünnitus ei olnud veel eelmisest korrast meelest läinud, oskasin oodata, mis tunne võiks olla, kui lõpuks minek. Ühel päeval andiski keha samamoodi nagu eelmisel korral märku, et minek on lähedal. Ajasin juba elukaaslase koju, teadmata, et tegelikult on Rahel veel terve nädal meid iga päev ärevil hoida! 

Lõpuks, 41. rasedusnädalal tundsin ühel hommikul veidi iiveldama ajavaid toonuseid. Mingi korrapära neil oli, kuniks istusin – siis jäid ka toonused vaiksemaks. Ka esimesel sünnitusel ei kestnud mul valude periood väga kaua, tundsin valu alles täitsa sünnituse lõpus. Säde sünd võttis aega vete tulekust kell 19 õhtul kuni pressideni umbes kella kahe ajal öösel.

Kutsusin jälle mehe koju, et ta teaks valmis end valmis seada – mitte ainult autosõiduks, vaid ka vaimselt, et pea kaheaastasega koju jääda. Enne, kui mees koju jõudis, jõuadsin korra veel oma peas ümber mõelda ja otsustada talle sõnumsaata, et ta veel ikkagi ei tuleks. Kuid püsti tõustes ja putru keetma hakates muutusid toonused järsku ebamugavaks ja nende vahed kahanesid vaid 2-3 minuti peale.

Elukaaslane tuli, aga kuna tegelikult olime juba nädal aega ootanud, siis oli kõik juba võitlusvalmis – vaja ainult õueriided selga ajada. 

Kuna elame Raplamaal, arutasime ka mõtet minna Rapla haiglast läbi ja paluda KTG võimalust, sest äkki polegi veel vaja Tallinnasse sõita. Kuid sisetunne käskis meil edasi sõita. Luigele jõudes tundsin juba tuttavat väga vastikut tunnet – mitte küll valusat, aga meeletult iiveldama ajavat tuhu. 

Saabusime Pelgulinna sünnitusmajja. Valvetoas vaadati mind üle. Kuigi mul oli juba küllaltki ebamugav olla ja tuhud hakkasid valusaks muutuma, sain veel rääkida ja rahulikult olla. Lasin elukaaslasel õues oodata, et võimalusel läheme veel koju tagasigi... Kuid avatust mõõdeti juba 5-6 cm ja mind saadeti kohe üles sünnitama, järgi saatsid mind sõnad: "Teil ehk paar tundi läheb!"

Läksin siis oma asjadega üles, helistasin mehele ja saatsin ta ära, ise mõtisklesin, et paar tundi – saan veel natuke jõhvikaid näksida. Tutvusin väga põgusalt oma ämmaemanda ja erinevate sünnituspalatis olevate võimalustega. Vann tundus mõnus. Mind ühendati KTG külge. Ämmaemand näitas nuppu, mida vajutada, kui midagi kiirelt vaja, ja välja ta ise astuski.

Võtsin oma jõhvikad ja kaamera, natuke nosisin ja vaatasin monitoril kõveraid, kui järsku läks valu nii tugevaks, et külili olemisest enam midagi välja ei tulnud. Seisin siis voodi najal, tundsin ja nägin ka ekraanilt, et üks tuhukõver ajab teist taga – nii ma siis umbes kohe seda nuppu vajutasin ja oma ämmaka tagasi ajasingi.

Kohe pistis pea ukse vahelt sisse teine ämmaemand, kes küsis, mis mureks. Vastasin, et täiesti pressitunne on. Kohe saabus ka abivägi. Mul soovitati vaiksemal hetkel voodile kobida, aga seda hetke lihtsalt ei tulnud. Järsku oli kõik nii hektiline ja kaootiline, mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, et ma olin ju napilt pool tundi seal toas olnud!

Õnneks oli ämmaemand nii konkreetne, toetav ja lihtsalt kohal, muud paremat kirjeldust ma ei oskagi anda. Kohe avatuse kontrollimise käigus puhkesid veed kogu täiega põrandale, ämmaemandad aitasid mu kõhuli suure padja najale voodisse ja kolme minuti pärast oli laps käes. Jõudsin veel mõelda, et kas lapsed ongi nii tillukesed?!

Suure kisaga väga tormakalt tulnud Rahe. Elukaaslne ei jõudnud kojugi, kui laps oli juba sündinud. 15. aprillil kell 11.43.

Natuke õmbluseid ja läksimegi oma tuppa. Enda üllatuseks kõndisin ilma igasuguse peapöörituseta. Olin lihtsalt veidi hämmeldunud, et nüüd siis sedasi läks, ja rõõmus,et me Raplasse ei põiganud. 

Tänan südamest oma keha, et ta sellise suure tööga nii tublisti hakkama sai ja juba teist korda! Hingepõhjast tänan ka Pelgulinna sünnitusmaja, sanitare, kes mulle kohe inimese tunde tekitasid, ja muidugi ämmaemandaid Milda-Marleen Luiget ja Madli Toomeoja.

 

Aitäh Sulle, Evian, et jagasid meiega oma lugu! 

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid aadressile toimetus@emmedeklubi.ee.