Sünnilugu: Kuidas Poisu siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Poisu siia ilma sai

27. Aug 08:42 Emmede Klubi Emmede Klubi

Kaks aastat tagasi ilmus Emmede Klubis Vilvy (29) esimese lapse, pisikese karvase Milly sünnitamise ootamatult keeruka lõpuga lugu. Täna jagab meiega oma teise lapse, poja tormilist siia ilma saamist!

"Sünnitasin oma teise lapse Ida-Tallinna Keskhaiglas 09.08.2019, kell 10:27. Ilunumbrid olid 51 sentimeetrit, 3930 grammi, Apgari näitajad 9-9, üldseisund hea. Kirja läks sünnituse kestuseks 1 h ja 55 min. Nagu mu ema ütles, siis võiksin seda laste sünnitamist lausa elukutsena teha – olen selles nii kiire!

Seekord algas lugu nii, et eelneval õhtul oli paar-kolm tundi tunda alaseljas ebamugavat valu. Üle ei pidanud seda hingama ja arvasin, et eks ikka libakad. Hommikul ärgates ei olnud enam mingeid valusid ja alustasin oma päeva nagu ikka. Saatsime Plikaga issi tööle, tegime putru, sõime.

Kui oli aga aeg minna hambaid pesema siis tabas mind selline valusööst, et haarasin lausa seinast kinni ja silme eest läks mustaks! Vaatasin kella: 8:42. Pesime lapsega hambad lõpuni ja suundusime, nagu ikka, raamatut lugema. Diivanil istudes tuligi järgmine valuhoog, kell oli 8:57.

Laps oli leebelt öeldes hirmunud. Ta muretses,mis mul viga on, paitas ja kallistas. Lippasin igaks juhuks WC-sse, sest esimese lapsega toimus sünnituse alates keha puhastamine. Palusin lapsel ulatada mulle telefoni ja helistasin ka abikaasale, et tule koju, miskit toimub. Olin ise väga rahulik. Ka telefonist kõlas rahulik hääl: olen tulemas.

Mõni hetk hiljem saabus aga koju paanikas mees, kes tahtis kohe haiglasse tormata või kiirabi kutsuda. Rahustasin teda ja läksin ise duši alla, mees samal ajal mu tuhude vahesid mõõtmas. Vees läksid valud tihedamaks, aga leebemaks. Ka esimesel sünnitusel oli dušš valudega aidanud! 

Mees sai esialgu tuhude vaheks 7 minutit, peatselt juba 5 minutit. Ja ma ei olnud seal duši all kuigi kaua! Kuigi tuhude vahed vähenesid kiirelt, otsustasin, et kiirabi ei ole vaja, jõuame ise minna. Pakkisime Plika autosse ja sõit Keilast Tallinna poole võis alata.

Autos olid tuhude vahed juba kaks minutit. ITK-s olime veidike enne kella kümmet. Sõitsime naistekliiniku erakorralise vastuvõtu ukse juurde, just siis tuli tuhu. Mees jooksis ratastooli võtma ja tuhu lõppedes veeretada mu sisse. Olukord nägi välja, nagu mõnes haiglasarjas: üks õde hoidis ust lahti, mees kandis kiirelt ette, et naine sünnitab teist last, tuhude vahed on paar minutit, esimene sünnitus oli kiire, veed ei ole tulnud. Õde hakkas naerma ja palus seda kõike ikka arstile rääkida!

Sain koheselt läbivaatusele. Avatust 7-8 sentimeetrit. Pandi veel minutiks KTG alla... Kahju, et ma seda paberit mälestuseks ei saanud, aga masin läks vist hulluks tuhude tõttu! Mind veeretati koheselt sünnitustuppa. Mees ja Plika istusid toolidel, kui mööda sõitsin. Naeratasin ja ütlesin, et avatust 7-8 cm, kohe minek! Ma ei teagi, kes kõige rohkem hirmul ja segaduses oli, kas mees või Plika. Hiljem  rääkis abikaasa, et istus oma kümme minutit seal toolil paigal...

Kui mina sünnitustuppa jõudsin, siis jooksin kohe duši alla. Sain just vee parajaks sätitud, kui tuli ämmaemand, kes soovis mulle kanüüli panna. Seda seetõttu, et esimest last sünnitades kaotasin poole oma verest ja vajasin ülekannet. Seekord sooviti juba ette teha vajalik süst, et olla valmis sarnaseks olukorraks.

Kobisin duši alt välja, istusin voodile, tundsin tuhu tulemas... ja jooksin duši alla tagasi! Ämmaemand hakkas naerma, et mis siis nüüd siis, nii ikka ei saa, paneme kanüüli paika. Mina aga vastasin talle duši alt, et mul on pressid. 

Tal oli hea meel ja ta palus mu tagasi voodile, lisades, et kui pressi tunnen, siis keerasin end külili. Peatselt press tuligi ja keerasin end külili. Esimese lapsega mäletan, et pressisin ja pressisin, aga ei midagi... Nii ka seekord. Hakkasin õhku ahmima, silme eest läks lausa mustaks. Ämmaemand rahustas ja seletas, et kui ma sedasi õhku ahmin, siis ei saa beebi ka hingata - ma pean sügavalt sisse ja välja hingama. See aitas, väga palju aitas! 

Siis suunas ta mind, kuidas pressida. Ronisin käpuli, palju parem oli nii olla... Aga ämmaemand ütles aga kohe, et kui pressida ei oska, nagu hetkel näha on, siis käpuli ei saa olla. Läksin külili tagasi. Järgmine press. Haarasin oma jalast ja pressisin, hingasin, pressisin - oi, kui kibe valu! Ootasime uut pressi, kui tuli, kordasin kõike. Tuli uus press, taas kõike samamoodi. Kibe-kibe valu. Ämmaemand aina kiitis ja ütles, et laps tuleb. Ma ütlesin presside vahel, et nii valus on. Ämmaemand vastas, et muidugi on, aga kui press tuleb, siis jälle pressi. Jõudsin veel kiruda, et pressi ju ei tule! Aga tuli.

Oma kümne pressiga oli laps käes. Ehmusin: kui lillakas ja karvane ta on! Esimese lapsega ei näinud ma muud midagi, kui musta peanuppu. Ämmaemand rahustas, et kõik normaalne, juba varsti on ta roosa. 

Esialgu sain ämmaemandalt infot, et mul on kuskil sentimeetrine haav, mis vajab paari õmblust. Lasi mulle tuimestavat spreid ja alustas õmblemist. Peale viiendat pistet oli jutt, et üks veel... Siis tuli veel üks... Ja veel üks.... Ja... Lõpuks sain oma kümme pistet, sest kuskilt immitses verd aga kuna eelneva sünnitusega oli meeletu verekaotus, siis tegi ta pigem rohkem kui vähem.

Mind jäeti Poisuga kahekesi puhkama. Ainuke mõte peas oli see, et saaks ometi püsti tõusta ja abikaasale teada anda, et kõik on hästi! Jaksu aga ei olnud ja vaatlesin oma tutikat beebit edasi. Kuna sünnitajaid oli eelneval päeval ohtralt aga sünnitustube veel jagus siis saime olla sünnitustoa voodis oma 4h. 2h peale sünnitust sain mehele teada anda, et kõik hästi! Hiljem mees rääkis, et ilmselgelt muretses terve aja. Tagantjärgi naljaks mõelda, et Ta ei jõudnud kojugi Plikaga kui ma olin sünnitanud."

 

Aitäh Sulle, Vilvy, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid Emmede Klubi postkasti.