Täna jagab meiega oma esimese lapse siia ilma saamise lugu Heilika, kelle poeg Paul sündis, kui Heilika ise oli vaid 18-aastane.
Lugu algas, kui Heilika läks sõbrannaga poodi ja tundis, et ei saa hästi kõndida. Laps surus vaagnale, iga sammuga käis vaagnast läbi valusööst ja Heilika suisa lonkas. Seda märkas ka sõbranna, kes otsustas, et kuna sünnitustähtajast on nädal aega möödas, tuleb nüüd haiglasse minna.
"Haiglas tuli välja, et mul on normist vähem lootevett ja arst jättis mu sisse, et hommikul täpsemaid uuringuid teha. Ka hommikul näitasid testid, et lootevett on vähe, ja kell 9:00 pandi mulle sünnitust esilekutsuvat geeli. Kell 10:00 hakkad valud."
Heilika valutas esialgu sünnituseelses osakonnas, vaheldumisi duši all ja KTG-s käies. "Mis aga huvitav, vahepeal ma ühe külje peal valusid ei tundnud, tuhud olid ainult ühe külje peal!"
Kella kümneks õhtul oli avatus kaks sentimeetrit ning arst aitas n-ö venitamismeetodil kaasa, et kahest saaks kolm. Nüüd sai Heilika sünnitustuppa, kuhu kutsus toeks kaasa ka sõbranna.
"Sõbranna oli suureks abiks sellega, et ta aitas mul asendeid võtta, toetas mu hingamist, mille ma koguaeg ära unustasin, ning tegi massaaži. Ka haiglapersonal oli toetav selle suhtes, et sõbranna oli seal," kirjutab Heilika.
"Valu oli niivõrd valus, et seda on võimatu kirjeldada," ütleb Heilika järgnevaid sündmusi kirjeldades lühidalt.
Järsku tekkis Heilikal tunne, et oleks vaja vetsu minna, seal aga midagi ei tulnud. Kell oli pool üks öösel, kui otsustati teha epiduraal, mis mõjus nii hästi, et Heilika lihtsalt vajus ära.
"Kui uuesti ärkasin, olid valud jälle tunda. Lapse südametuksed kadusid ära. Neid prooviti üles leida, tagasi saada, lapse pea külge pandi andurid, lõpuks uppusin juhtmetes." Lapse südamelöögid kippusid aga ikka kaduma ja plaaniti erakorralist keisrilõiget. "Pressid tekitasid tunde, nagu tahaks pidevalt kakada," meenutab Heilika.
Siiski jõudis pisike Paul sündmustest ette - kell 2:53 oligi ta platsis. "Lapse rinnale saamine kulges hästi, me hakkasime sõbrannaga nutma."
Valu aga jätkus. Heilika vajas kokku ligi 20 õmblust. Kuigi tehti tuimestus, tundis naine iga pistet, niheles ja palus lõpuks, et laps tema rinnalt igaks juhuks ära võetaks. "Ma olen väga tundliku valulävega."
Raskustest hoolimata õnnestus Heilikal pärast sünnitust veel oma jalal palatisse tatsata. Paul-Christiani ilunumbriteks mõõdeti 3195 grammi ja 45 sentimeetrit.
Aitäh Sulle, Heilika, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos
