Täna jagab Mirjam meiega oma armsa tütre Nele emotsionaalselt raske alguse, aga väga ilusa lõpuga raseduse ja sünnituse lugu. Mirjam kirjutab:
Nele oli meie perre väga oodatud. Juba esimestest triipudest valdas mind tohutu õnnetunne. Küll aga kipub elus nii olema, et kui kõik läheb liigagi hästi, peab midagi vastukaaluks ka tulema. Just hetkel, kui plaanisin edastada rõõmusõnumi tulevastele vanavanematele, suri minu isa ootamatult ja uudis ei jõudnudki temani.
Kuid nagu see emotsionaalselt niigi väga raske ei oleks, otsustas üks sugulane isa matusepäeval arvamust avaldada, et ilmselt sünnib mul Amburi tähtkujust tütar, sest nemad võtavad eest ära meespereliikme. Sellepärast lootsin ultrahelis viimase hetkeni, et ootan poissi. Tulemas oli aga siiski tütar. Raskeid emotsioone ületades tegin selle mõttega rahu – pisike Nele ei olnud kuidagi minu isa saatuses või sugulase öeldus süüdi.
Ootamatu diagnoos – diabeet
Sealt edasi kulges minu rasedus kui automaatpiloodil. Kõik, mida tegin, oli mõeldes lapsele – et temaga midagi ei juhtuks. Ometi sain pärast teistkordset glükoositaluvustesti rasedusdiabeedi ehk rasedusaegse suhkruhaiguse diagnoosi. Esialgu ehmatasin täiesti ära. Esimene mõte oli, et ma ei saa nüüd enam mitte midagi süüa-juua, äkki ma teen lapsele liiga? Kas tal on oht sündida suhkruhaigusega?
Pärast diabeediõe vastuvõttu ja glükomeetri kasutusse võtmist rahunesin maha. Sain igal ajahetkel end kontrollida. Toitumist jälgides püsiski haigus kontrolli all ning ravimeid ma õnneks ei vajanud.
Valmistasin end sünnituseks ette mõttega, et ega ta sinna sisse jääda ei saa – tuleb hakkama saada, ülla ja ilusa eesmärgi nimel. 26. novembri õhtul, 39. rasedusnädalal algasid valud, mis olid kuidagi teistmoodi. Sain aru, et nüüd vist ongi asi käes. Käisin duši all, püüdsin magada.
Südaöö paiku käisid valud juba 4–6-minutiliste vahedega. Kuna elame Tallinnast ligi 40 kilomeetri kaugusel ja tegemist oli ikkagi meie esimese lapsega, me ei teadnud ka täpselt mida oodata, alustasime juba sõitu Pelgulinna suunas.
Tallinnasse ja tagasi ning uuesti Tallinna
Kohale jõudes käisid KTG all tuhud 1-2 minutiliste vahedega, kuid ämmaemanda üllatuseks avatust vaevalt pool sentimeetrit – pole mõtet haiglasse jääda. Tore! Ämmaemand luges sõnad peale, et nii kui veed tulevad, tuleks tagasi kiirustada, sest tuhud käivad nii tihti. Siiski otsustasime sõita koju tagasi. Püüdsin kodus magada, kuid see oli ilmvõimatu – ootusärevus, hirm ja kõik muu kokku.
Varahommikul sõitsime sünnitusmajja tagasi. Tuhud oli ebaregulaarsed ning avatus polnud üldse suurenenud. Kuna tulin kaugemalt, otsustati mind seekord ikkagi sünnituseelsesse osakonda saata. See aga tähendas, et abikaasa pidi taas koju minema ning sai tagasi tulla külastusaegadel.
Valud käisid ja siis jälle raugesid. Minuga ühes palatis olnud naisterahvas hoidis seinast kinni ja tunnike hiljem viidi ta sünnitustuppa. Mõtlesin siis, et kui kaua mul veel võib minna?
Külastusajaks oli ka abikaasa tagasi ja nii me siis valutasime, jutustasime, naersime ning lõpuks hakkasid tuhud taas elavnema. Kell hakkas lähenema külastusaja lõpule, kui tundsin, et minu valupiir on lähedal. Pigistasin koridoris diivanil istuva mehe käsi ja lihtsalt nutsin, sest mõtlesin ainult sellele, et ta peab 15 minuti pärast lahkuma. Kuidas ma küll üksi hakkama saan?
Ilmselt olid ämmaemandad ka sellele mõelnud, sest hetk enne seda, kui abikaasa oleks pidanud lahkuma, saabus arst. Valude järgi lootsin, et võiksin poolel teel olla küll. Kuid oh imet! 24 h valude algusest ja 2 cm avatust. Mul oli nutt kurgus, mõtlesin, et kaua veel, kuidas ma nüüd jään siia üksi ootama ja valutama. Kuid arst oli ikkagi inimene! Meid saadeti sünnitustuppa vanni, et sünnitegevust kiirendada ja avatust suurendada.
Epiduraal andis sünnitusele hoogu
Mul vedas tohutult ka ämmaemandaga. Meeldiv, hooliv, abivalmis. Esmasünnitajana tundsin end palju rahulikumalt, kui teadsin, et asi on kellegi kontrolli all. Paar tundi hiljem ehk kella kümne ajal õhtul oli avatus 4 cm, kuid valud ikka päris piiri peal. Nõustusin epiduraaliga. Või pigem isegi ootasin selle pakkumist!
Anestesioloog oli vanem meesterahvas, nii soe ning südamlik inimene. Tegi juttu nii muuseas teistel teemadel, tänu millele kogu protseduur läks nagu ludinal. Minule mõjus epiduraal täpselt nagu valuvaigisti: kõike muud tundsin, lihtsalt valus enam ei olnud.
Kuna olin juba kaua ärkvel olnud ja valusid kannatanud, soovitati mul puhata. Tegin paar kiiret videokõnet ja mõtlesin, et oh, ma nüüd puhkan... kui tundsin, et käis krõps ja midagi sooja voolas laiali. Lootevesi puhkes. Asi selge, enam midagi puhata ei ole.
Alates seljasüstist areneski senini veninud sünnitus väga kiirelt. Ühel hetkel tundsin, et pean pressima. Saatsin mehe ämmaemandat hüüdma, aga kuna tol õhtul oli väga palju sünnitajaid, ei olnud kedagi kuskil näha. Lõpuks tuli teine ämmaemand ja ütles: "Oota, ära veel pressi". Minu jaoks oli aga selge see, et tagasi ma enam hoida ei saa!
Aeg Nele siia ilma tuua
Lõpuks oli mu mees leidnud ka õige ämmaemanda üles. Nüüd oli aeg Nele siia ilma tuua. Ühel hetkel presside vahel tundsin, et nüüd on kõik, enam ma ei jaksa. Silme eest on must ja enam mu keha ei funktsioneeri. Just siis tuligi Nele ilmale ja pistis kohe kisama. See kergendus… Tehtud!
Sünnikuupäevaks 29. november 2019 kell 01:19. Nele oli 54cm pikk ning kaalus 3820g.
Sain Nele enda rinnale, see tunne on siiani kirjeldamatu ja toob rõõmupisara silma. Milline töö ja vaev, kuid täiesti seda väärt! Järgmisena lugesime abikaasaga kõik varbad ja sõrmed üle (kas mitte kõik vanemad ei tee seda?). Siis asus ämmaemand emmet kokku lappima. Sain kõvasti rebendeid ja mõnuga õmbluseid. Ka mind üle vaadanud naistearst ütles, et opituppa minema ei pea, aga õmbluseid tuleb kõvasti. Sellegipoolest suutsin sünnitustoast lahkuda omal jalal.
Perepalatit me ei saanud, sest sünnitajaid oli lihtsalt nii palju! Leidsime oma koha ema-lapse toas. Muideks, kell kuus hommikul palatisse jõudes selgus, et enne mind sünnituseelsest sünnitustuppa viidud palatikaaslane sünnitas endiselt. Mul vist ikkagi läks kergelt!? Ma ei tea, kas ma ilma nii abivalmi personalita oleksin vastu pidanud. Olen tänulik, et minu jaoks keeruline rasedus ning sünnitus nii toredate inimestega möödusid.
Kolmandal päeval saime koju taastuma ning tänaseks on Nele kaheaastane tubli ja aktiivne lasteaialaps!
Aitäh Sulle, Mirjam, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid aadressile toimetus@emmedeklubi.ee.
