17. november on rahvusvaheline enneaegse sünni päev. Palusime ka Emmede Klubi lugejatel jagada oma tavapärasest varem siia ilma saabunud imede lugusid. See siin on Marise ja tibatillukese Mikko Lukase lugu!
Maris sai oma rasedusest teada 2021. aasta augustis ja seda üsna varakult tänu digitaalsele rasedustestile. „See on vahva leiutis, kuna võimaldab üsna täpselt teada saada raseduse suuruse. Minul näitas see tol hetkel 1-2 nädalat, mis lihtsamalt seletades tähendab raseduse suuruseks 3-4 nädalat,“ selgitab Maris.
Riskirohke rasedus
Esimeses ultrahelis selgus aga, et beebi on arvatust väiksem – oodatud 10. rasedusnädala asemel 8+3. Käänuline teekond jätkus ja teises ultrahelis, kus selgus, et platsenta katab emakasuuet, samuti tuvastati platsentas lakuunide teke, mis tähendas raseduse täpsema jälgimise vajadust haiglas.
„Üsna ruttu oli selge, et tähtajani see rasedus ei kulge,“ nendib Maris. Perekonda valmistati ette selleks, et suure tõenäosusega võib beebi sündida isegi varem, kui 23. rasedusnädalal. „Platsenta asetusest tingitud verejooksud avaldasid mõju emakakaelale, mis pidevalt siis lühenes ja avanes. Paraku ei saanud platsenta asetuse tõttu ka tugiõmblusi teha, jäi vaid loota progesterooni ehk kollaskehahormooniga ravile. Riske aina lisandus, kui järjekordses ultrahelis selgus, et platsenta pole mitte ainult suudme ees, vaid ka läbi lihaskihi tunginud.“
18. rasedusnädalal saadeti Maris MRT uuringule, kus kahtlused väga varaseks sünniks said kahjuks vaid kinnitust juurde. Arstid tegid plaane ja seadsid eesmärke, peamiseks verstapostiks oli pidada vastu raseduse 23. nädalani, mil lootele saab teha kopse ettevalmistavad süstid ja on lootus, et laps jääb ellu.
Tõusud ja mõõnad
Õnneks pidas rasedus 23. nädalani vastu ja edasi ootasid ees ka mõned positiivsed uudised. „Vastuvõtul selgus, et platsenta on veidi nihkunud – verejooksu risk sellega väheneb. Samuti oli emakakael pikenenud, mis andis lootust, et saame veidi kergemalt hingata ja beebi saab kõhus edasi kosuda,“ jutustab Maris. „Läksime seega rõõmsalt koju jõule perega tähistama ja uus aasta tuli rahulikult.“
Uuel aastal jätkusid uued tagasilöögid. Mitmete verejooksude tõttu olid Marise kehas vajalikud varud otsa lõppemas ja ta vajas hädasti juurde rauda, mistõttu arstid saatsid ta haiglasse. „Rasedus oli selleks hetkeks 25 nädalat kestnud ning kurtsin halba enesetunnet. Arst vaatas meid üle, tegi ultraheli ning tõdes läbivaatusel, et looteveed tilguvad. Looteveetest kinnitas arsti kahtluseid. Mind jäeti haiglasse sisse ning alustati veenisisese antibiootikumikuuriga, et vältida lootekoti rebendi järgset infektsiooni.“
Pärast kahte nädalat haiglas pääses Maris tagasi koju, küll voodirežiimile. Enne haiglast väljakirjutamist tehti lootele ka kaks kopse ettevalmistavat süsti, mis aitaksid sünni korral kopsudel avaneda ja hingata.
Laps süles või kalmistul
Paraku sattus Maris juba 28. rasedusnädalal uuesti haiglasse. „Beebi kaalus selleks hetkeks 1,2 kg. Seekord oli emakakael lühenenud ja kanaldunud, seega peeti maha suurem koosolek ning määrati oodatust varem plaaniline keiser. Eesmärgiks seati 16. veebruar, sest parim pidi olema oodata ära 30. rasedusnädala täitumine,“ meenutab Maris. „Olin emotsionaalselt selleks hetkeks nii läbi, sest elasin pidevas hirmus ja justkui valmisolekus, et ma ei tea, kas saan oma lapse sülle või külastame järgneva osa elust teda kalmistul.“
Õnneks rasedus kestis ja beebi eluvõimalus aina kasvas, kuid selleks hetkeks oli Maris ise staadiumis, kus tundis, et üksi ta selles tunnete sasipuntras enam hakkama, teda toetasid haiglas oma ala spetsialistid. „Kuna MRT-s oli näha, et platsenta oli end kasvatanud ühe suure aordi ümber, mille selle purunemise korral jookseb inimene verest tühjaks, oli hirm juba mitte ainult lapse, vaid ka enda elu pärast.“
Pisikese ilmakodaniku sünd
„Kätte jõudiski see päev. Sain veel kolmanda süsti kopsude ettevalmistuseks ning neuroprotektsiooniks magneesiumsulfaati soonesiseselt, mis pidi siis kesknärvisüsteemi küpsetama. Olen üritanud ennast nii palju kui võimalik asjadega kurssi viia, kuid eestikeelsest infost jääb ikka kõvasti puudu internetiavarustes. Õnneks oli jooksvalt toeks ka Facebooki enneaegsete grupp.“
Kuna ees ootas suur ja tõsine operatsioon, tühistati sel päeval haiglas kõik teised plaanilised keisrid ning keskenduti Marise pisikese siia ilma toomisele.
„Magneesiumsulfaadi tilk pandi üsna kiirelt tilkuma ning see kiskus mul vererõhu nii alla, et opisaali minust kõndijat ei olnud. Nii tuli mind ratastooliga kohale viia. Kui laual kõik andurid külge pandi, siis näitas see lausa 45/55, mis oli utoopiliselt madal. Sain soonde rohtu, mis tõstis mu vererõhku, ning alustati ettevalmistustega. Keiser tehti ülevalt alla suure pika lõikena, et saada beebi kätte, kuid mitte kahjustada platsentat.“
Kui operatsioon algas juba kell 8.30, siis beebi nägi ilmavalgust kell 10.37. Kaal 1,7 kg, pikkus 43 cm pikk, peaümbermõõt kõigest 28 cm - raseduse 30+1 nädalal. „Teate, tema nutt oli lausa uskumatu - arvestades, et ta on enneaegne. Poleks iial uskunud ,et ühe väikse inimese suust võib nii suur kisa tulla!“ kirjeldab Maris esimesi mõtteid. Beebi viidi edasi enneaegsete intensiivi, kus issi kohe ka tema juurde pääses.
Kuna seljasüst emale hästi ei mõjunud, viidi Maris platsenta eemaldamiseks juba edasi üldnarkoosi. Paraku selgus operatsiooni käigus, et platsenta eemaldamine liiga ohtlik, ning see eemaldati tekkinud suure verejooksu tõttu alles kaks kuud pärast sünnitust!
Elu enneaegsete intensiivis
Kui kohe pärast sündimist hingas tibatilluke beebi üsna hästi, vajas ta esialgu vaid CPAP hingamistuge, kuid tüüpilise enneaegsete murena tekkis tagasilangus hingamises ning juba 16 tunni vanusena vajas ta hingamisaparaati. „Õnneks juba kolmandal päeval pääses ta tagasi CPAPile ning edasi vuntsidele, millest ta siis võõrutati täielikult kahenädalaselt,“ räägib Maris, kes on hästi kursis kõiki meditsiiniterminitega, mida õpivad tundma just enneaegsete imede vanemad.
„Kuna enneaegsetele on vaja manustada rohtusid ja toitaineid, aga nende sooned on nii haprad, siis paigaldati talle spetsiaalne kanüül arterisse. Alguses ei tahtnud tema seedimine kuidagi tööle hakata ja piima vastu võta, sel ajal sai ta ka tähtsamad toitained kätte kanüüli kaudu. Hingamise toetuseks alustati kohe sünni järel ka kofeiini manustamisega, vedelikupuuduse vältimiseks Numeta manustamist soonesiseselt, hingamispuudulikkuse tõttu kopsudele surfaktanti,“ loetleb Maris.
Elu enneaegsete intensiivis käib üles ja alla nagu Ameerika mäed. Kui hapnikuravi aitas beebi kopse avatuna hoida ja kuivatada, siis surfaktandi manustamine tekitas kehas põletikku ja vaja oli antibiootikume. Läbi tuli teha sodi kaudu toitmine, ajuverejooksud, kollasus… Hea uudis oli aga see, et beebi süda ja aju olid terved ja töötasid hästi.
Teekond koju
„Kümnepäevaselt ehk korrigeeritult 31+4 pääsesime sammuke kodule lähemale - me ei vajanud enam intensiivravi. Sinna viimine oli nii vabastav ja kergendav, sest teadsin, et see on viimane samm, mis lahutab meid koju pääsemisest!“
Samm-sammult läkski kõik ülesmäge. Inkubaatorist soojaalusele, sealt peatselt tavalisse voodisse ning lõpuks, pärast 6,5-nädalast haiglakülastust – koju!
Enneaegse beebi arengu hoolas jälgimine jätkub aga ka pärast haiglast koju saamist. „Meie arengut jälgib nõuandla, iga kolme kuu tagant käime haiglas neuroloogi, lastearsti ja füsioterapeudi vastuvõtul. Kuna tekkis vilisev hingamine ja arst kahtlustab astmat, mida soodustab sünni järel tekkinud hingamispuudulikkus, siis jälgib meid ka kopsuarst. Tänaseks oleme ajuverejooksude tõttu läbinud ka EEG uneuuringu,et välistada epilepsia. Vahepeal tekkis beebil song, mis on samuti enneaegsetel levinud probleem, kuid tasapisi on see taandumas. Üldine tervis on meil hea, aga nõrgad kohad – kopsud – on meid seitsmekuusena korraks ka haiglasse tagasi viinud,“ räägib Maris.
Arengu poolest on poisiklutt igati tubli – viiekuusena (korrigeerituna kolmekuusena) keerama hakanud Mikko Lukas on tänaseks üheksakuune kratt, kes veereb juba ise soovitud kohtadesse. „Ta on vahva tegelane, aga ka õpetaja siin elus - kui habras on üks elu ja kui tähtis on õppida elus aega maha võtma, et nautida hetki oma kõige kallimatega!“
Aitäh Sulle, Maris, et jagasid meiega oma lugu!
