Foto: Imearmas Mia-Riin, kelle sünnitus oli pisut eriline.
"Minu teise lapse sündimine oli paras väljalõige USA filmist," ütleb Rebeka (25) oma tütre ilmaletuleku lugu alustades. Nimelt ei tundud naine terve sünnituse vältel mitte mingit valu!
2015. aasta 28. oktoobriks oli Rebeka raseduse juba nädala võrra arvatavast tähtajast üle kandnud, kuid sellegipoolest ei olnud tal vähimatki tunnet, et just täna võiks sünnitamiseks minna. "Mõlemad teadsime, et ma olen n-ö igirase," naljatleb Rebeka, kelle esimene rasedus kestis 42 nädalat, misjärel sünnitus kutsuti esile.
Rebeka, tema elukaaslane ja laps otsustasid veeta päeva naise vanemate juures, lisaks oli kavas ämmaemanda viimane korraline visiit, kuhu plaaniti minna mehega koos. "Tahtsime viia ämmaemandale lille, kuna see oli meie teine rasedus, mida tema oli jälginud." Kodust väljudes küsis Rebeka mehelt naljaga - tea, kas peaks haiglakoti ka kaasa võtma?
Viimsis vanemate juures riisus Rebeka õunapuude lehti, teel ämmaemanda juurde käidi läbi ehituspoest, et osta ämmaemandale kingiks orhidee, lisaks koju vajalikke kruvisid... "Tundsin kokkutõmbeid, aga mitte mingeid valusid," meenutab ta. Esimesest sünnitusest teadis Rebeka oodata, et sünnitusvalu on üks päris hull asi.
"Jõudsime siis ämmaemanda juurde. Ämmaemand viskas ka nalja, et oi, sina ikka siin - ma lootsin, et sa oled juba sünnitanud. Kuna olin nädala juba üle kandnud, siis otsustas ämmaemand peale tavalise kontrolli teha ka avatuse vaatamise," jutustab Rebeka. Kuigi avatust oli neli sentimeetrit, ei näidanud KTG midagi erilist. Rebeka saadeti siiski sünnitusosakonna vastuvõttu. Suur oli kõikide üllatus, kui pool tundi hiljem oli avatus juba seitse sentimeetrit! "Vastuvõtu arst ütles, et ära nüüd siin puki peal igaks juhuks köhi ega aevasta."
Kell oli 16, kui paar saadeti sünnitustuppa. Et mingit valu ikka veel polnud, ei saanud Rebeka ise kuidagi aru, et sünnitegevus käiks. "Helistasin emale, et sinna me jääme, ja perearstile, et ta emale vanema lapsega koju jäämiseks hoolduslehe avaks. Kõik muidugi naersid, et mis sünnitus, kui rõõmsalt naeran ja naeratan!"
Järgnevad kaks tundi tatsas Rebeka koos mehega rõõmsalt sünnituspalatis ringi. Kuna avatus pärast kaheksat sentimeetrit enam ei suurenenud, otsustati veed avada. "Kui ämmaemand oli veed avanud, läks ta toast välja ja ütles, et kui peaks pressid hakkama, siis kutsuksin. Ta jõudis uksest välja, kui mina ütlesin, et vist on press?"
Nimelt ei tundud Rebeka ka presside ajal põhimõtteliselt mitte midagi. "Kõik toimus aparatuuri toel- kui KTG numbrid tōusid, sain käsu pressida." Kell näitas 18:45, kui pisike ime Miia-Riin ilma ainumasegi valuta siia ilma saabus. Haruldane juhtum üllatas nii sünnitajat ennast kui ka poolt haigla meditsiinilisest personalist!
Aitäh Sulle, Rebeka, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
