"Oleksin tahtnud olla hetkeks ihuüksi, hingata kaks korda sügavalt sisse ja välja ning võtta end kokku," kirjeldab Maarja oma emotsioone minuteid enne lapse sündimist. Maarja on meile varasemalt kirjutanud, kuidas tulid ilmale tema tütar Maia ja poeg Morris. Täna jutustab ta oma kolmanda lapse Mehise sündimise loo:
"See lugu on jälle teistsugune. Üldse mitte selline, nagu ma lootsin, aga sellest pole midagi. Lootmine on üks suhteliselt tänamatu töö niikuinii, ja mul ei ole selle vastu midagi, kui asjad ei lähe alati nii, nagu mina planeerin. Tuleb minna vooluga.
41. nädalaks tundsin, et ma üldse ei jaksa enam. Paaril korral jõudsin küll kogeda ebatuhusid, aga oli siiski üsna arusaadav, et see ei ole päris asi. Olin juba täiega valmis. Enda meelest küll. Tahtsin normaalse inimese kombel seksida. Tõusta. Kummardada. Kükitada. Jne. Ma olin ju arvanud, et ta sünnib enne tähtaega - nagu Morriski. Aga näe! Seda ei juhtunud..
Juhtus hoopis nii, et 40+4 õhtul küsis abikaasa minult, et kuidas on. Vastasin üsna tusaselt (just tusane ma need viimased nädalad olingi), et ma olen loobunud ja vist ei sünnita kunagi. Abikaasa arvas, et ta teeb siis naabrimehega ühe õlle, ja mina läksin magama.
Kell üks ärkasin üles jubeda valu peale. See oli umbes nagu üks korralik gaasivalu sööst. Käisin tualetis ära ja sättisin tagasi voodisse, aga umbes kümne minuti pärast olin jälle püsti. Ütlesin mehele, et nüüd on vist küll asi sealmaal. Pikka juttu polnud: tõmbasin riided üll, haarasin hambaharjakoti (suur haiglakott oli juba autos) ning hakkasime sõitma.
Abikaasa helistas 112 ja teatas, et ta ületab kiirust, sest naine sünnitab oma kolmandat last, ning tuhud on vähem kui neljaminutilise vahega. Kiirabi jõudis meile vastu, kui olime juba Pärnu lähistel. Kiirabiautos oli nõme olla - ringteedel kihutamise ajal oli mul tükk tegemist, et mitte raamilt minema libiseda. Kiirabi sõitis 170 kilomeetrit tunnis, abikaasa kimas järgi.
Valud olid mul algusest peale üsna tugevad ja üsna väikeste vahedega. Kui haiglasse jõudsime, oli vesi juba vanni lastud, kuid veel veidi kuum. Sain siiski üsna ruttu vette ronida, kus veetsin päris tükk aega. Seni, kuni valud olid nii tugevad, et ma tahtsin teada, kas hakkan juba sünnitama ka.
Ronisin vannist välja ja ämmakas ütles, et varsti hakkab tulema. Läksin vanni tagasi, aga siis mulle enam ei meeldinud seal. Ämmakas tahtis, et ma muudkui suruksin oma tagumikku vastu põhja. Nii raske oli paigal olla, sest mina olen nii väikest kasvu, aga vann on nii suur. Ja palav oli. Tahtsin välja!
Ämmakas ja abikaasa üritasid veenda küll, et äkki pärast kahetsen - olin ju tahtnud vette sünnitada, aga mul oli ükskõik. Kui õhu kätte sain, oli palju parem olla. Suundusime kõik sünnitustuppa, kus ka veel veidi aega valutasin ja valjul häälel uhhuutasin.
Ühel hetkel leidis ämmakas, et nüüd on aeg last väljutama hakata. Mina jälle ei tundnud mingeid presse - tundsin lihtsalt hirmsat valu, no päriselt – kohe väga hirmsat! Kogu selle valu sees ei jaganud ma üldse ära mis toimub. Sattusin segadusse, sest kuskilt ilmus välja veel üks inimene, ning nad kõik kordamööda ja läbisegi jagasid mulle õpetusi. Oleksin tahtnud olla hetkeks ihuüksi, hingata kaks korda sügavalt sisse ja välja ning võtta end kokku. Aga kokku võtta ma end ei suutnud.
Vist pressisin kohe esimese korraga lapse pea välja? Võib-olla abikaasa teab paremini. Ausalt, mul on selline tunne, et ma olin pool aega meelemärkuseta ja pool aega arust ära. Mäletan, et ma ei suutnud jälle normaalselt hingata, ja et minu suust kõlas kõigi metsloomade hääli. Kole oli, ma arvan.
Aga lõpuks mu väike karupoeg sündis, ja oli nii nunnude punnis põskedega, soe ja pehme. Üldse polnud enam valus. Natukese aja pärast lõikas mees nabanööri läbi. Kogu loo sai kokku võtta vähem kui kolme ja poole tunniga. Panime oma pojale nimeks Mehis.
Hiljem analüüsisin omaette, et mis siis valesti läks? Miks ei tundunud Mehise sünnitus nii lilleline, nagu Morrisega oli? Mulle tundub, et kuigi Mehise vastu võtnud ämmaemand oli täitsa tore, polnud mul temaga sellist klappi, nagu eelmistel sünnitustel osalenud ämmakatega. See oli ka minu esimene sünnitus koos abikaasaga. Võib-olla ma lootsin talle liiga palju - olin temaga koos olles nõrgem kui üksi olles oleksin olnud. Aga mul on lõppkokkuvõttes hea meel ikka, et ta tuli ja oli. Tema enda pärast. Mehise pärast. Ja minu ka."
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
