Täna jagab Emmede Klubis oma lugu Getter, kelle teine tütar sündis siia ilma pärast pikka ootamist ja pisaraid. Ka sünnitus ei kulgenud päris nii, nagu vanemad ootasid - tita jäi sünnitusteedesse kinni ja vajas välja pääsemiseks arstide abi. Rõõm lapsest on nüüd aga seda suurem!
Getteri (25) ja tema kaasa Pauli (35) teine laps lasi end kaua oodata. "Kui me möödunud aasta aprilli lõpus teada saime, et olin viimaks lapseootele jäänud, siis olime päris õnnelikud, aga ma muretsesin nii väga. Helistasin kohe samal päeval ka ämmaemandale ja panin aja kirja juba 4. maiks. Mure oli nii suur, sest vahepeal olime ühest lapsest ilma jäänud," räägib Getter, kes oli eelneva raseduse kolmandal kuul kaotanud.
Õnneks oli ämmaemand tore ja vastutulelik ning püüdiski juba varakult ultrahelilainete abil ekraanile tibatillukese täpikese, mille süda lõi. "Pisarad tahtsid vägisi tulla," märgib Getter. "Olin emotsionaalselt nii õnnelik." Lapse sünnitähtajaks määrati 24. detsember 2016.
Sel korral kulges rasedus suuremate komplikatsioonideta - kui vaagnaluuvalud ja gestatsioonidiabeet välja arvata. "Esialgu olid emotsioonid jälle laes, lahistasin väga nutta." Tegelikult kulges aga rasedus diagnoosist olenemata probleemideta edasi, kaalu tuli kokku juurde vaid 16 kilogrammi ja lapsel lasti omas tempos kõhus edasi kasvada ka siis, kui tähtaeg ammu möödas.
"Mehega lootsime, et kui esimene laps sündis 40+4, siis teine tuleb varem, aga paraku see nii ei olnud," meenutab Getter. "Jõudsid kätte jõulud, aga meil ikkagi beebit ei olnud. Tuli vana aasta õhtu ja ämmaenand kommenteeris, et küllap ta paukude peale ikka välja tuleb, aga beebi ei tulnud ka siis. Ise olin ahastuses - ma ei tahtnud enam rase olla!"
Getterile kirjutati saatekiri sünnituse esilekutsumiseks 4. jaanuariks. "Närvis või hirmul ma enam polnud, kuna olin pika ootamisega jõudnud ennast maha rahustada. Ootasin juba väga, et see kätte jõuaks ja ma saaks teda kätel hoida."
Nii suudnusidki Getter ja tema elukaaslane 4. jaanuari hommikul, 41+4, kell 8:00 sünnitusmajja. Getterit kraaditi, emakakael vaadati üle ja mõõdeti KTG masinaga emaka töö ja lapse südamelöögid. "Avatus oli 1,5 cm, aga kuna emakakael oli pehme, siis arst venitas seda veel 1,5 cm, et kokku tuleks 3 cm ja veed saaks avada," räägib Getter. Emakakaela venitamine oli parasjagu ebameeldiv kogemus, kuid kohe, kui veed avati, algasid ka valud. Paar suundus sünnitustuppa. "Seda vett lahises ikka jubedalt, ma muudkui jooksin sidemeid vahetama," märgib ta.
Kuna kella 11 ajal tehtud KTG näitas vaid õrna ebaregulaarset tuhu, soovitas ämmaemand Getteril dušši alla minna. "Ma ei lasknud ennast kaua paluda - olin kohe nõus. Seal ma ligunesin kuskil pool tundi." Nagu loodetud, läksidki tuhud kiiresti aina tugevamaks. "Mul hakkas seal pea ringi käima ja pilt tahtis vaikselt eest kaduda. Kutsusin mehe, et ta aitaks mind voodisse, sest kartsin hirmsasti ära minestada!"
Voodisse jõudes ütles Getter kaasale, et hakkab kohe nutma, sest valu on nii suur. Juba paari minuti pärast nii läkski - iga kord, kui tuhu tuli, siis Getter nuttis. Valude ajal hoidis Paul Getteril käest kinni, valude vahel püüdis aga rahustada ja juttu rääkida. Sellest oli sünnitajale palju abi.
"Kell oli umbes 13:20, kui mainisin mehele, et vaata kui tore oleks, kui beebi sünniks kell 13:38, nagu meie esimene laps," jutustab Getter. "Aga nii ei juhtunud!" Kell 13:40 saabus hoopis ämmaemand - avatust katsuma. "Palju ta ei öelnud, aga midagi mainis, et mingi serv oli ees," meenutab Getter. Järgmiseks paigaldas ämmaemand lapse pea külge andurid, sest KTG ei saanud enam südamelööke kätte.
"Minul tulid üha tugevamad aad ja uud. Muud ma ei teinud, kui proovisin hingata n-ö küünla puhumise meetodil. Ühel hetkel palusin mehel ämmaka kutsuda, sest pressid tulid." Ämmakas tuli ja katsus, aga ütles, et pressimiseks on vara. Ta pakkus Getterile valu leevendamiseks naerugaasi, millest naine esiti loobus, aga siis mehe julgustusel ikkagi proovis. "Ausalt, see oli väga rahustav ja aitas valu üle elada. Mees arvas, et ma jäängi magama, ja sattus paanikasse, et kuidas ma sünnitan magades!"
Seda siiski ei juhtunud, sest tuhu käis tuhu järel ja pressid samal ajal ka. Getter lasi uuesti ämmaemanda kutsuda ja ütles, et nüüd tahab ta küll pressida. Anti luba. "Ma muudkui pressisin ja pressisin, aga tulutult. Järgmise tuhu ajal pani ämmaemand ühe minu jala enda puusale ja teist palus mehel hoida, et oleks parem pressida, aga ikka tulutult. Lapsel oli juba halb olla. Kutsuti naistearst, kes palus samuti pressida, aga ikka midagi." Getteri laps oli sünnitusteedesse kinni jäänud ega liikunud kuidagi edasi.
"Nii, kui kuulsin sõna vaakum, sattusin paanikasse. Ütlesin mehele, et ma ei taha seda ja miks nii." Järsku oli tuba inimesi täis, Getter nuttis, lapse peale paigutati vaakum ja Getteril kästi pressida. Kahe pressiga oli laps käes. Esimesed paar sekundit oli tita nii vaikne, et värske issi jõudis muretsema hakata. Siis kostis tüdruku suust esimene kisa ja ta tõsteti ema kõhule. Kell oli 14:45, kui Getterist ja Paulist said pisikese Marite vanemad. Pisarad olid silmis mõlemal, kui isa viimaks nabanööri läbi lõikas.
"Olin ääretult õnnelik, et meie lapsega on kõik korras. Need viis tundi ja 55 minutit ei tundunudki enam nii jube aeg," meenutab Getter. Marite kaaluti ja mõõdeti - 4216 grammi ja 53 sentimeetrit, täpselt paras purakas.
Tagantjärele mainis ämmaemand, et laps jäi sünnitusteedesse kinni, sest hoidis oma pead veidi viltu. Lisaks oli tal nabanöör ümber kaela. "Ämmaemand ütles, et sellel lapsel oli viimne aeg välja tulla, sest muidu oleks ta tervis kõhus ohus olnud."
Järgnesid tavapärased sünnitusjärgsed protseduurid. Samal ajal kui Getter sünnitas platsenta ja tema verekaotuseks mõõdeti 400 ml, pandi laps riidesse ja anti isa sülle. Pärast seda sai Marite rinnale, Getter pesti puhtaks, talle toodi süüa ja lõpuks veeretati perekond ema-lapse palatisse.
Esimene öö oli raske. "Ma suutsin vaevu ratastoolist tõusta, et voodisse minna - valu vaagnaluus oli veel tugevam kui enne. Öö veetsingi põhimõtteliselt WC vahet roomates, sest mu jalad ei liikunud, puusi ei saanud keerata, pea käis ringi ja kartsin, et püsti tõustes minestan sinna ära." Teisel päeval oli Getteri olemine juba oluliselt kergem, emakakokkutõmbedki elas ta vapralt valuvaigistiteta üle. Kuid meel oli siiski kurb, sest haiglas kehtis gripikarantiin, mis tähendas, et Paul ei saanud perekonda vaatama tulla. "Vaid aknast lehvitasin talle ja lahistasin pisaraid," meenutab Getter. Kolmas päev oli jälle kraadi võrra helgem - Getter ja Marite said koju.
"Kuid koju jõudes lahistasin jälle nutta, kuna polnud suuremat tütart kaua näinud," meenutab Getter igale naisele väga emotsionaalset sünnitusjärgset aega. "Temal oli aga hea meel oma õega kohtuda!"
Päris terve ei ole Getter veel tänase päevani - vaagnaluu kipub ikka valutama ja voodist tõusmine on veel raske. Sellepärast sobib perele hästi, et pisike plikatirts on väga kaisulembeline beebi ja magab rõõmsalt emme kõrval. "Nii meie elu kulgeb - kahe lapsega, rõõmsalt ja vaikselt," ütleb Getter oma loo lõpetuseks.
Aitäh Sulle, Getter, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
