Sirje (67) on Emmede Klubis avaldatud sünnituslugusid lugedes ikka meenutanud oma enda sünnitust nõukaajal Ravi tänava sünnitusmajas. Et tänastel emadel oleks võrdlus, kui head võimalused meil praegu tegelikult on, otsustas ta oma loo kirja panna.
Oli aasta 1978. Tol ajal ei olnud ei ultraheliuuringuid ega mingeid muid aparaate. Umbes korra kuus tuli käia naiste nõuandlas, kus arst kuulas lapse südamelööke lühikese toruga läbi kõhu. Eesootavast sünnitusest ei rääkinud lapseootel naisele keegi. Noore naisena ei teadnud ma ka ise, mis sünnitamine päriselt on, ega osanud seega ka midagi karta.
Ei osanud karta ka siis, kui ühel pärastlõunal Kadrioru pargis jalutades vesi mööda sääri alla voolas. See küll ehmatas korralikult, sest ka lootevee olemasolust ei teadnud ma midagi. Kuna sünnitamise kuupäev oli veidi mööda läinud, arvasin, et peaksin minema haiglasse. Mees saatis mind haigla ukseni, kaugemale ta ei tohtinud tulla.
Valgete kahhelkiviseinadega ruumis võttis mind vastu valges kitlis tädi, kes andis selga lühikese särgi ja värvituks kulunud flanellkitli ning kraapis nüri žiletiga ära mu häbemekarvad. Valu ma veel ei tundnud ega osanud sünnitamisest midagi arvata.
Mind juhatati ülesse eelsünnitustuppa, kus oli neli voodit, sinna jäingi lamama. Lamasin seal laupäeva lõunast pühapäeva hommikuni. Valusid polnud, aga süüa ka ei antud rohkem, kui õhtul väikene supilurr. Kaks voodit olid tühjad, kolmandas karjus noor venelanna matte ja vandus koleda häälega, tema viidi varsti ka ära. Minu juures käis korra keegi kuulamas toruga, aga mulle ta midagi ei rääkinud ja niimoodi jäingi üksinda. Öösel magasin rahulikult, kuigi kõht oli väga tühi.
Pühapäeva hommikul, kui uus vahetus tööle tuli, kuulsin, kuidas kellegi hääl küsis, et kes see seal lamab ega oigagi. Valges kitlis naine, ei tea kas oli arst või ämmaemand, kuulas taas toruga kõhtu ja küsis, et kas valusid ei ole. Valusid ei olnud, aga kõht tõmbus iga natukese aja tagant kõvaks. Ta hoidis kätt kõhupeal ja iga kord, kui kõht kõvaks tõmbus, küsis, et kas nüüd ikka ei ole valus. Ei olnud.
Siis otsustas ta teha mulle hiniini süste - ikka mitu korda. Nüüd algasid hirmsad valud. Kõigepealt tulid minust välja kakajunnid, mille ta korjas kenasti lapi sisse. Siis pidin minema teise ruumi ja ronima kõrge laua peale, kus mu jalad fikseeriti konksudesse. Selleks ajaks oli valu taas kadunud, seal ma siis lamasin ja ei teadnud mida edasi teha.
Ämmaemand karjus mulle, et nüüd pressige. Ma ei saanud aru, mida see tähendab, mida ja kuhu ma pean pressima. Selgitati, et pean pressima, nagu oleksin kakal, aga katsu sa selili kakada - ma ei saanud sellega kuidagi hakkama! Pressisin omaarust küll, aga ämmaemand hurjutas, et pressin lapse tagasi kõhtu ja teen talle väga haiget. Üritasin siis kuidagi teisiti ja lõpuks, suure kärinaga, tuli laps minu seest välja.
Tundsin, kuidas mu alumine osa katki läks. Tegeleti lapsega, minu jalad värisesid kohutavalt, verd aina purskas, nii et mulle tehti veeni süst verejooksu peatamiseks. Jõudsin veel küsida, et kas on poiss või tüdruk? Vastati, et tilluga, ja isegi tõsteti korraks minu silmade kõrgusele. Nägin oma poega hetkeks ja siis ta viidi minema. Mind aga õmmeldi ja õmmeldi, ja see oli kohtuavalt valus, ka tupes oli rebend.
Kõrvallaual sünnitas samal ajal teine naine tuharseisus last, suutsin isegi seda jälgida. Tema ümber askeldas palju arste. Midagi nii hullu ei olnud ma osanud isegi ette kujutada. Selle sünnituse vaatamisest sain paraja šoki.
Ma täpselt enam ei mäleta, aga mind viidi vist raamiga palatisse, kus oli kümme voodit, kõik täis. Seal ma siis lamasin, püsti ei jaksanud mitu päeva tõusta. Kui üritasin, siis läks silme ees mustaks. Last ei toodud minu juurde kolm päeva, tema olukorra kohta mingit teadet ei antud. Hommikuti käis küll läbi mingi vanem proua, kes olevat lastearst. Mõne voodi juures seisis ja rääkis, et laps sõi täna niipalju ja kaalus võttis juurde naapalju. Minust tuhises ta lihtsalt mööda. Ükskord õnnestus mul temalt oma lapse kohta küsida, aga ta vist vastas, et minu lapse kohta ei mäleta.
Olin kohutavas paanikas, tuhat muremõtet käis peast läbi, magada ei saanud, mure lapse pärast oli suur. Neljandal päeval, kui suutsin juba püsti seista, läksin lastetuppa, kuhu muidugi minna ei tohtinud, seal õde mähkis parasjagu lapsi. Kurtsin talle, et ma pole oma last pärast sündimist näinud. Õde oli kena, ta võttis ühe pambu ning tõstis kõrgemale - siis nägin oma poega, kes ka mind vaatas. Olin nii õnnelik, et teda nägin!
Järgmisel päeval toodi teda ka sööma. Aga kuidas see söötmine käib, sellest polnud mul aimugi! Kuna ta magas, siis ei õnnestunud mul teda äratada, ja nii jäigi. Kui talle järgi tuldi, küsisin, et miks ta ei söönud? Vastati, et ta just enne sai süüa! Tundus, et piima mul ei ole, sest mingit jälge piimast ei olnud. Olin jälle mures. Niimoodi toodi last mitu päeva, ilma et oleksin saanud teda toita, iga kord ta lihtsalt magas. Selle kümne päeva jooksul, mil haiglas olin, sain paar korda talle rinda kuidagi anda. Keegi ei juhendanud ega aidanud.
Alles kodus sain oma lapsega lähemalt tutvuda ja teda imetleda. Toitmisega olid suured probleemid. Mulle tundus, et kõik piim jooksis minu särgi sisse ja lapsele ei jätkunud, seetõttu olin suures paanikas. Õnn oli, et ema teadis, mida teha. Tema hakkas keetma kaerahelvestest ja lehmapiimast mingit tummi, mida surus lusikaga läbi marli. Sellise toitu peal kasvas minu poeg esimesed elukuud, sest ma ei osanud teda õigesti rinnaga toita või oli piima liiga vähe, sest juba pärast esimesi sõõme tundsin, et piima rohkem ei tule, ja laps hakkas karjuma.
Ma ei tea, kas tol ajal olid juba sellised haavaniidid, mis ise sulasid, igatahes ennast näitama ma kuskil ei pidanud, aga haavad olid väga valusad ja andsid tunda mitu aastat.
Selline oli minu sünnitamise lugu. Lugedes praeguse aja sünnitustest, siis mõtlen, kui erineval ajastul me oleme elanud. Kui kiiresti on kõik arenenud. Ja millise kohutava trauma jättis hinge sünnitamise kogemus tol ajal…
Aitäh Sulle, Sirje, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
