Üldiselt arvatakse, et mida kiiremini emakakaela avanemine toimub, seda intensiivsem valu on. Võite siis isegi arvata, mida Katrin (31) tundis, kui täisavatus tekkis vaid ühe tunni jooksul... Kuigi naine pidas oma esimest sünnitust nii hirmuäratavaks kogemuseks, et ei plaaninud enam kunagi lapsi saada, on tal praeguseks kodus kasvamas kaks vahvat selli. Täna jagabki Katrin meiega oma poja siia ilma saamise lugu.
Kristhan (pildil) sündis viis ja pool aastat tagasi Soomes. "Rasedus läks hästi, aga võtsin juurde 25 kilogrammi - väga raske oli lõpus. Mitte midagi ei jõudnud teha. Läksin täiesti paiste, vett täis, õudne!" Kui tihtilugu kipuvad naised raseduse lõpus väga agaralt ootama, et sünnitus juba algaks, siis Katrin kartis sünnitamist nii väga, et ei oodanud seda väga raskest olemisest ka kehvast enesetundest hoolimata.
Miks hirm sünnituse ees nii suur oli, ei oskagi Katrin tagantjärele hästi seletada. Lapse ilmaletoomist kuvatakse filmides ja seriaalides tihtilugu võrdlemisi hirmuäratavalt, sääraseid jutte olid rääkinud ka sõbrannad.
"Mul oli tähtaeg 27. mai. Ma mäletan, et käisin kolm päeva enne seda ämmaemanda vastuvõtul, ja ta oli täitsa kindel, et ma ei lähe veel kuhugi. 27. mai hommikul sain aga aru, et lähen küll, täna. Kell viis hommikul algasid päevade sarnased valud. Talutavad, muidugi.
Kokku valutasin kodus umbes 11 tundi. Valud aina tugevnesid. Mõtlesime kaasaga, et kas peaks minema haiglasse, igaks juhuks end näitama? Esimene kord, ei tea ju ise veel midagi sellest sünnitusest! Kui takso kutsusime, olid valud juba päris suured, ja kui arsti juurde jõudsime, ütlesin kohe esimese asjana, et tahan epiduraali!"
Sünnituseelses toas vaadati Katrin üle ja nenditi, et epiduraaliks on veel vara - avatust on kolm sentimeetrit. "Öeldi, et anname teile valuvaigistit ja proovige siin magada. Kell oli siis täpselt 00:00."
Magama jääda Katrinil siiski enam ei õnnestunud - ravimist hoolimata läksid valus aina tugevamaks. Ta palus mehel minna arstile ütlema, et valuvaigisti ei toimi ning ehk oleks võimalik ravimit juurde saada. Kui arst Katrinit igaks-juhuks uuesti üle vaatama tuli, selgus uskumatu tõsiasi - tunni ajaga oli kolmest sentimeetrist saanud täisavatus.
Perekond viidi üle sünnitustuppa, kus Katrin sai viimaks kätte oodatud seljasüsti. "Epiduraal tehti sellepärast, et ma saaksin natuke puhata enne presse," selgitab ta. Nii ka läks. Pressid algasid kaks tundi hiljem, kella kolme ajal öösel.
"Ja oi, kui valusad - ma mõtlesin, et annan otsad. Põhimõtteliselt pressisin neli tundi teda välja! Vahepeal küll lasti puhata - sain veel epiduraali. Lõpuks sündis imearmas prints, kes sai nimeks Kristhan. Mees oli terve aja mu kõrval, julgustas mind igati, ütles, et naised on ikka nii tugevad ja tublid, et peaks medali andma!"
Esimene sünnituskogemus kohutas aga Katrini siiski pikaks ajaks ära. "Kui laps käes oli, hakkasin lahinal nutma, et see õudus viimaks läbi sai. Kui kuulsin, et kõrval ruumis teine naine sünnitas, surusin omale käed kõrvadele - ütlesin, et ei taha kuulata seda, ei taha! Olin sünnitusest nii šokis, et mõtlesin, et ei sünnita enam kunagi, jääbki üks laps." Kogetud valu hakkas ununema ja mõtted teisest lapsest peas mõlkuma umbes aasta pärast esimest sünnitust. Praeguseks on Katrinil siiski kaks last - Kristhanil on vahva väike õde.
Aitäh Sulle, Katrin, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
