Kevini lihtne ja ilus sünd tekitas Kristiinas koheselt tunde, et ta on valmis veel lapsi siia ilma tooma. Foto: Maarja Viisileht
Kristiina (28) pani oma esimese lapse sünniloo esiti kirja niiöelda sahtlipõhja - iseenda jaoks. Siis mõtles aga, et peaks ikkagi avaldama. Miks? Teiste emade sünnituskogemusi lugedes oli Kristiina tähele pannud, et jagatakse pigem raskeid kogemusi. "Tean isiklikult mitmeid emasid, keda sedasorti kirjutised täitsa ära on hirmutanud. Mõtlesin oma lugu siiski jagada - näitamaks, et iga sünnitus tõepoolest on erinev. Alati ei pea see olema kole, valus ega hirmus."
Kevin oli igati planeeritud laps. Kristiina rasestus kiirelt - vaid paar päeva pärast viimase antibeebipilli võtmist. Rõõm missugune!
"Kui käima oli tiksunud 31. nädal, silmasin tualettpaberil kergelt verist voolust. Äratasin elukaaslase ning tormasime Keilast otsejoones Ida-Tallinna Keskhaiglasse," meenutab Kristiina. Naise läbi vaadanud arst tuvastas sünnitegevuse - lühenenud emakakael oli hakanud avanema. "Olin justkui puuga pähe saanud. Ma ei tundnud vähimatki!"
Ravimite abil suudeti protsess peatada, kuid õhku jäi küsimus - miks? Mõned päevad hiljem jõuti järeldusele, et põhjuseks on B-grupi streptokokk-nakkus. Kümne päeva pärast lubati Kristiina koju, kuid voodirežiimile. "Minust sai riskirase, kes luges issiga iga päev kõhubeebile sõnu peale, et veel ei tohi. Arstid ajalise lapse sünniks muidugi lootust ei andnud."
"Möödus täpselt kuu, kui ühel õhtul lõi vasakusse külge selline valu, mis silme eest värvid võttis. Taaskord suund keskhaigla poole. Läbivaatusel selgus, et sünnitegevust ei toimu, kuid laps on ennast nii mugavalt kerra sättinud, et minu neeru tekkis pais. Kindluse mõttes jäeti mind jälgimisele, et vaadata missugusele valuvaigistile organism allub. Möödus ööpäev, olukord leebus ning mind lubati järgmisel hommikul välja kirjutada. Kuid loodusel olid teised plaanid...
Kell 1:20 ärkasin tihedate emaka kokkutõmmete peale, mis olid nii häirivalt ebamugavad, et ei lasknud korralikult magada. Läksin tualetti, kus nägin, et pesukaitsmel oli natuke roosakat voolust. Näitasin seda valveämmaemandale, kes ütles, et raseduse lõpus on see normaalne ega pruugi alati kohest minekut tähendada," jutustab Kristiina. Toonustest kuuldes seadis ämmaemand naise aga koheselt KTG alla. Seal lamamine oli niivõrd emamugav, et kostsid ka esimesed uud ja aad. Sünnitus mis sünnitus.
"Umbes kella 2:15 ajal tuli naistearst mind üle vaatama. Kuna olin väga rahulik, tuli talle suure üllatusena, et avatust oli juba 5-6 sentimeetrit. Enam ei olnud midagi teha. Asjad kokku ja sünnitustuppa, sest nüüd hakkab küll laps sündima."
Kuna Kristiina oli B-grupi streptokoki kandja, pidi ta sünnituse ajal läbi tegema antibiootikumikuuri. Tilguti jaoks pandi paika kanüül ning Kristiina asus "auku maa sisse kõndima" - niivõrd ebameeldivaks muutus olemine. Kui valveämmaemand olemise kohta aru päris, vastas Kristiina: "Täitsa lõpp noh!" Ämmaemand naeris vastu ja ütles, et see on alles algus.
"Helistasin oma individuaalsele ämmaemandale ja kallimale. Viimane teatas nukral hääletoonil, et töökohustuste tõttu ei saa ta kuidagimoodi minu kõrval olla. Šokk!
Kell 2:45 sain sünnitusuppa. Tuhud olid muutunud nii rõvedaks, et ajasid oksendama. Olin parajasti käpukil poti kohal, kui ämmaemand sisse astus, öeldes: "Oh, see on väga normaalne!" Minu jaoks oligi kõige vastikum see, et tunne, mida tuhu tekitas, oli nii ebamugav, et ma ei suutnud end üheski asendis inimlikult tunda. Isegi dušš ei aidanud. Naersin ja soigusin vahelduva eduga.
Kell 3:45 suunas ämmaemand mind järi peale, et vaataks mu avatuse uuesti üle. Nii, kui ta käe sisse pani, lärtsatasid veed Ameerika filmilikult üle põranda! Täisavatus oli olemas. Ämmaemand imestas, kui kiiresti see kõik ikka käinud oli ning kui rahulik olin suutnud olla. Ämmaemand pani mulle kausi pepu alla ja ütles, et kui tahan midagi välja punnitada, siis tagasi end ei hoiaks. Küsisin, et kas ma sinna pissida ka tohin? Sest ma midagi muud küll ei tunne!
Mingi hetk sain ikkagi aru, et nüüd peab pressima hakkama. Kui ämmakas oma käega last kõhu pealt allapoole suruma hakkas, vot siis tuli küll minu sisemine loom välja. Ikka täiesti kontrollimatult möirgasin, sest see oli tõsiselt õõvastav tunne."
Siis ei tundnud Kristiina end järil enam mugavalt ja ämmaemand aitas ta voodisse. Kui tavaliselt öeldakse, et pikali olles on pressida kõige keerukam, siis Kristiinale sobis nimelt see asend. Oli kuidagi lihtsam olla ja sünnitaja tundis kiirelt ära, milliste lihastega pressida on tarvis. "Alguses ikka üldse ei osanud," muheleb ta tagantjärele.
Kristiina ootas seda teravat venitustunnet, tapvat valu, mis meenutaks leegiheitjat - nagu ikka räägitakse. Mida aga ei tulnud, seda ei tulnud. "Mina tundsin vaid survet. Ühel hetkel ämmakas ütles, et kaks pressi veel ning siis on laps käes. Võtsin end kokku, ja... juba järgmise pressiga asetati mu rinnale täiesti tuttuus inimene. Sünniajaks täpselt kell 4:00"
"Esiti ei julgenud ma teda isegi vaadata. Kuidas ta nii kiiresti tuli? Kaks pressi pidi ju veel minema? Värisesin õnnest, šokist, millest iganes, kui tema õrna keha enda käte vahel liigutamas tundsin. Tuhat emotsiooni korraga hinges, ning siis... kõlas see pisike ent jõuline nutt, mis kinnitas et minu Kevin on sündinud! Kaaluks 2908 grammi ja pikkust 47 sentimeetrit."
Kümme minutit pärast beebi sündi astus uksest sisse ka Kristiina tulevane abikaasa. Silmad imestusest suured, kui mõistis, et suursündmus juba läbi. "Sa pead ju tööle minema," oli üllatunud Kristiina esimene küsimus värskele isale. Hiljem on ta rääkinud, et tundis küll hetkeks kurbust, et nii napilt hiljaks jäi, kuid seda korvas õnnetunne, et kõik üle ootuste kergelt läks.
Sünnituse kestuseks sai kirja 2 tundi ja 40 minutit. Selle aja jooksul ei tulnud Kristiinal kordagi pähe mõte valuvaigistitest. "Kuigi ämmaemand ütles, et laps kiirustas ning seetõttu olevat valud ka veidi intensiivsemad olnud, siis mina tunnen küll, et läks ikka ulmeliselt lihtsalt.Mis valud? Ma võiksin terve pesakonna lapsi välja pressida, kui see iga kord nii kiire ja lihtne oleks!"
Tänaseks on Kevin juba kuuekuune terve ja tubli poiss. "Keerame, jutustame, naerame ning täidame igat päeva piiritu õnnega. Kindlasti ei jää ta õe ja/või vennata," jagab õnnelik ema oma emotsioone.
Positiivne on kogu Kevini sünniloo juures ka see, et kuigi arstid ei andnud Kristiinale mingitki lootust õigeaegne laps sünnitada, tuli Kevin ilmale täpipealt 37+0 - just sellest raseduse kestusest alates ei peeta lapsi enam enneaegseteks.
Aitäh Sulle, Kristiina, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
