Sünnilugu: Kuidas Karl-Gustav siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Karl-Gustav siia ilma sai

20. May 2016, 11:33 Emmede Klubi Emmede Klubi
Mariann (32, pildil) oli terve oma elu tundnud sünnitamise ees hirmu - nii suurt, et bioloogilistele järeltulijate asemel mõtles ta adopteerimisele. Elul olid tema pere jaoks aga teised plaanid ning pool aastat tagasi tõigi Mariann ilmale tubli ja terve beebipoisi, kes sai nimeks Karl-Gustav (6 kuud, pildil). Tagantjärele nimetab Mariann sünnitamist tervendavaks kogemuseks.
 
Ta jagab meiega oma lugu:
 
"Ma olen alati tundnud seletamatut hirmu sünnitamise ees. Olen püüdnud, kuid ei oska seda põhjendada. Ma ei kartnud mitte teadmatust või uut kogemust. Ma ei suutnud lihtsalt mõista, kuidas on füüsiliselt võimalik sünnitada laps ilma kirurgilise sekkumiseta. Kuni 2014. aasta novembri alguseni olingi üpris kindel, et kui ma üldse kunagi lapsevanemaks saan, siis tõenäoliselt adopteerides.
 
Mina ise ega keegi mu lähedastest poleks osanud arvata või oodata, et see november toob kaasa nii suure muudatuse minu maailmapildis. Olime elukaaslase Aardega (32, pildil) külas väga toredatel tuttavatel. Kui hakkasime kodu poole sättima ja olime just autosse istumas, teatas mu elukaaslane täiesti ootamatult kõva häälega, et ühel päeval oleks nii tore koos oma kutsikatega selline külaskäik ette võtta. Olin üllatunud, sest me polnud kunagi laste planeerimise teemal tõsiselt rääkinud. Koduteel rääkisime sellest ja selgus, et Aarde tõesti tahtis lapsi, kuid ei julgenud seda teemat ise üles võtta - ta oli juba mõnda aega oodanud, et äkki avaldan ise soovi. Palusin endale mõtlemisaega.
 
Kuid endalegi üllatuseks ärkasin ma järgmisel hommikul üles selge teadmisega, et ma tõepoolest ja väga kindlalt tahan last. Ma pole kunagi midagi nii suurt nii kiiresti otsustanud ega kunagi sellise suure sammu tegemisel oma otsuses nii veendunud olnud, nagu tol hommikul. Mind valdas õndsuse tunne, mida on võimatu sõnadesse panna. Särasin nii, et peaaegu nägin seda valgusekuma enda ümber! See oli justkui täieliku teadmise, vabanemise ja rahu seisund.
 
 
Ka hingemattev valu ei tekitanud enam hirmu
 
Nii juhtuski, et varsti olin lapseootel. Olin valmis kõigsugusteks katsumusteks, mida olin raseduse ja sünnituse kohta kuulnud või lugenud. Kuid üllatuseks möödus just minu lapseootus nautides, endale keskendudes, igast raseduse päevast nii suurt rõõmu tundes. Sellest momendist, mil olin otsustanud emaks saada, olid kõik mu aastatepikkused hirmud hetkega kadunud - mind ei suutnud miski morjendada. Ma ei kartnud ka siis, kui regulaarne sünnitegevus algas. Ei kartnud ka siis, kui tuhud olid nii valusad, et unustasin hingamise ära. Ma ei tundnud hirmu ka siis, kui laps oli kohe-kohe ssündimas ja valu nii suur, et ma mõtlesin: seda sünnituse osa ei tahaks küll enam iial läbi teha. 
 
Minu sünnitus läks tegelikult väga lihtsalt. Olin varasemalt enda jaoks välja mõelnud sünnitusplaanid.
 
Kui esimesed tuhude moodi kokkutõmbed õhtul kell üheksa algasid, siis proovisin dušši alla minna, et aru saada, kas tegemist on valetuhudega või on mu poeg tõesti otsustanud sündida. Kuna valud üle ei läinud, siis proovisin mõne tunni pärast vanni minna. Valud ei läinud üle ka siis. Jätkasin tuhude kellaaegade ja valu tugevuse üles märkimist, kuid tundsin end siiski veel hästi. Kuhjasin haiglasse võetavad asjad välisukse juurde, et minnes jääks vaid kottide kaasa haaramise vaev.
 
Õhtul teatasin ka elukaaslasele, et meie poja on sündimas. Mida tema selle uudise peale tegi? Läks kiiresti magama, et haiglasse mineku ajaks väljapuhanud olla! Ise veel naljatledes, et tal tuli stressiuni. 
 
Minul und ei olnud. Veetsin enamiku ööst mediteerides ja joogat tehes. Võtsin aega, et süüdata terves toas küünlad ja lihtsalt nautida olemist. Pärast lapse sündi ei ole ma selleks veel aega leidnud. See ootamise aeg oli tõeliselt ilus! Mu enesetunne oli väga hea, erineva tugevusega tuhud käisid umbes 3-10 minuti tagant. 
 
Kell seiste hommikul algasid aga järsult väga tugevad ja valusad tuhud, mille vahe oli 2-4 minutit. Sellegipoolest võtsime rahulikult - mees sättis end, minu keha aga hakkas puhastuma, nagu tihti enne sünnitust juhtub, mistõttu ma ei saanudki kohe kodust väljuda. Kell 07:34 puhkesid mul aga looteveed ja kohe järgmise tuhuga kell 7:36 ka pressid. Ehmatasin väga ja kartsin, et tulemas on kodusünnitus..
 
 
Haiglasse jõudsid kõik kotid peale haiglakoti
 
Kuna Aarde ei tahtnud sünnitustuppa kaasa tulla ega ise autoroolis olla, kuna mehed pidavat tihti selles situatsioonis paanikasse sattuma, olin kokku leppinud kõrvaltänavas elava sõbrannaga, et tema sõidutab meid haiglasse ja tuleb mulle tugiisikuks. Nüüd ei vastanud ta aga telefonile. Mees oli ähmi täis ega julgenud rooli istuda, kuid tal ei olnud valikut. Seletasin talle rahulikult, et võtku endale aega, pangu ohutuled vilkuma ja sõitku kasvõi 30km/h kiirusega. Mees oli nii ähmi täis, et ei mäletanud kuhu keerata või kus haigla üldse on! Kõik foorituled tundusid talle rohelised. Kui ma poleks nii suurtes valudes olnud, siis oleksin ma tema üle nii südamest naernud, et pisarad voolaksid.
 
Haiglasse jõudsime umbes 10 minutiga. Mind eskorditi kohe sünnitustuppa, sest laps oli sündimas. Õnneks jõuti ka vann veel õigeks ajaks veega täita.
 
Aarde oli vahepeal ümber mõelnud ning otsustas minu juurde sünnitustuppa jääda. Vahepeal saatsin ta autosse haiglakotti tooma. Ta naases terve hunniku igasugus kompsudega. Ainuke kott, mis ei olnud talle kätte mahtunud, oli haiglakott. Sain kõvasti naerda, et meil nii palju erinevaid asju autos oli! Saatsin härra uuele katsele. Auto leidis ta seekord parklast üles väga kiiresti, sest oli eelmise ringi ajal kõik autouksed ja pagasnikuluugu pärani lahti jätnud! Mul ei jäänud taas muud üle, kui tema üle naerda. 
 
Minu jaoks oli üllatav, et olukorras kus ma oma keha kontrollida ei suutnud, oli mu mõistus nii selge ja rahulik, et leidsin isegi aega oma täiesti segaduses elukaaslast juhendada. 
 
Kui esialgu üritas mees ämmaemandale selgeks teha, et meeste koht ei ole sünnitamise juures, siis pärast ürituse lõppu leppisid nad rõõmsalt ämmaemandaga kokku, et kohtume samas uuesti pooleteise aasta pärast.
Kuna poja keeldus vette tulemast, paluti mul vannist välja ronida. Vaid tund aega pärast haiglasse jõudmist sündiski meie poeg- Karl-Gustav ehk Gunnu. Poja sünd oli tõeliselt eriline, sest tema ja minu kehasid ühendanud nabanöör oli tavapärasest poole lühem - ta ei ulatnud sellega isegi minu kõhule. 
 
 
Laps sündis kiirelt, kuid emaarmastus kasvas ajaga 
 
Ma olin kuulnud, et mõned naised tunnevad tohutut uhkust oma saavutuse üle, kui laps ära sünnib. Mina ei tundnud midagi. Kohe mitte midagi. Ma ei uskunud, et ma ema olen! Ma ei suutnud uskuda, et laps ongi valmis, et tal on käed ja jalad ja pea ja kõrvulukustavalt vali hääl. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas nii suur põngerjas mulle kõhtu ära mahtus. Et ta nende samade jalgade ja kätega seal siputas. Uhkuse tunne ja emaarmastus liitusid minuga lõpuks alles kuu aega hiljem, kui hormoonide möll hajuma hakkas.
 
Olin kogu aeg valmistunud selleks, et sünnitamine on kõige raskem osa lapse saamise juures. Nüüd siis avastasin, et sünnitamine on kogu protsessi kõige lihtsam osa. Rasket osa sain ma esimese kolme haiglas veedetud päeva peale nii palju tunda, et ma polnud lõpuks sugugi kindel, kas ma üldse suudan oma beebit elus hoida. Üks häda järgnes teisele, rõõm asendus masendusega ja ma lahistasin nutta rohkem kui tahaksin tunnistada. Ma ei suutnud mõista, kuidas rasedus nii hästi ja nii õnnelikult kulges, aga lapse sündides kõik nii raske ja võimatu näis.
 
Kõik sai alguse imetamisprobleemist minu rindade eripärase kuju tõttu. Sain arstilt nibukaitsme, mis aitas imetamisega alustada, kuid läbi selle sai laps vähem toitu kätte ja mu poja vähenegi kaal hakkas natuke liiga kiiresti langema. Suurest kaalulangusest läks laps säästurežiimile - magas kogu aeg nii sügavalt, et mul ei õnnestunud teda ühegi arsti soovitatud nipiga nii kaua ärkvel hoida, et poja kõhtu natukenegi täita. Kohe tekkisid pojal ka tugevad gaasivalud. Lapse päev koosnes peamiselt sügavast magamisest ja hüsteerilisest nutmisest, mille vahele mahtus vahel üürike toitmine, mis polnud tema jaoks kaugeltki piisav. Mind ähvardas rinnapõletik.
 
Kõik töötajad olid ääretult toredad, kuid mulle tundus ikkagi, et ma ei tule ise toime ja mul pole kelleltki abi saada. Õnneks oli Aarde kõik need päevad mulle väga suureks toeks. Ta on uskumatult tugev igasugustes teoreetilistes teadmistes. Ta teatas mu mure peale, et ta pole küll lehma lüpsnud, kuid teoorias teab, kuidas see käib, ja proovis sarnasel viisil piima mu rindadest kätte saada, mis õnnestuski! Härra naljatas, et hakkab nüüd lüpsiaegadel töölt koju käima. Ta suutis mind kogu aeg, ka kõige raskemal hetkel naerma ajada.
 
 
Abiks aeg ja piimaasendaja
 
Tagantjärele on kummaline mõelda: kuidas ma üldse tulin selle peale, et mõni seesugune toitmisprobleem on ületamatu? Miks ma nii kergesti ahastusse sattusin? 
 
Mu enesetunne paranes nii pea, kui olin lapsega koju jõudnud. Laps hakkas ilusti sööma, abi saime ka lisapiimast. Alguses oli tõesti raske, kuid iga päevaga tundsin, et kõik läheb ülesmäge. Gaasivalud kestsid pojal kuni neljanda elukuun, kuid ma suutsin tema päev läbi kestvate nutuhoogudega mõne kuuga nii ära harjuda, et need ei ajanud mind enam emotsionaalseks. 
 
Nüüd olen viiekuuse lapse uhke ema ja ma ei kujutaks oma elu enam teistmoodi ettegi. Sünnitus oli väga tervendav kogemus ja ma olen nii rõõmus, et mul on väike armas poja, kes pani mind mõistma, et nüüd on mu elu terviklikum ja just teda oligi mulle ja mu elukaaslasele nii väga vaja."
 
 
 
Karl-Gustav:
 
20160425150208-27500.jpg
 
 
 
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madi@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
Mirjam, Emmede Klubi toimetus Mirjam, Emmede Klubi toimetus 20. May 2016, 21:37

Hihihihi, milline jänkuke! IMEtore lugu, veel selliseid!