"26.08.2016 kell 14.00 sündis meie armas Jenni, oma kodus," alustab kahe lapse ema Berit juttu. Kuigi nii ei olnud planeeritud, on ema tagantjärele õnnelik, et tal õnnestus laps ilmale tuua kodus, ilma ühegi kõrvalise sekkumiseta. Ta jagab meiega oma tütre Jenni sünnilugu:
"Reede algas meil nagu iga teinegi päev: Teet küsis, et kas peaks tööle minema, ja kuna mul mingit erilist tunnet polnud, siis tööle ta läkski. Meie pojaga tegime oma tavapäraseid toimetusi.
Kuid aeg-ajalt sõbrannadega rääkides ütlesin, et tõesti - ma arvan, et beebi tuleb kas nüüd täna või homme, sest eelmisel õhtul oli arvatavasti eralduma hakanud limakork (arvatavasti, sest ega ma ju ka ei teadnud, milline see värk olema peab).
11.30 läks poja rõdule oma lõunaund tegema ja mina mõtlesin, et kasutan seda aega duši all käimiseks. Mul oli hästi meeles, et enne esimest sünnitust ma pesema ei jõudnud ja jube ebamugav oli. Duši alt tulles tundsin esimest reaalsemat valu. See võiks ka lihtsalt hetkeline ebamugavus olla, aga igaks juhuks kirjutasin siiski Teedule, et parem oleks, kui ta koju tuleks. Tundsin, et ma ei taha selles seisus pojaga päris kahekesi kodus olla.
Teet jõudis koju umbes kell 12.40. Selle aja peale olin ma jõudnud tööle panna eelmisel õhul tõmmatud "contractions" äpi: valud olid enamasti ühe minuti pikkused, aga vahed samas täiesti ebaregulaarsed – kord 15, aga siis hoopis 3 minutit. Esimesed kaheksa valuhoogu hingasin sügavalt üle, aga üheksanda valu puhul hingamisest enam ei piisanud - mängu tulid "uuud" ja "aaaad". Ning järgmisel hetkel tõusin püsti ja ütlesin Teedule, et veed tulevad.
Võtsin WC-s koha sisse ja palusin, et Teet kähku minu ema vanemat last hoidma kutsuks, et me saaks haiglasse liikuda. Kell oli 13.20 ja ürgsed "uud" ning "aaad" tulid üsna metsikult mu seest välja. Valude vahesid ei suutnud ma enam jälgida, kogu see värk oligi üks suur valu. Õnneks sain WC-s olla, sest sooled muudkui tühjenesid (sellega tasub sünnitama minnes arvestada ja see on täiesti normaalne). Seal valutades mõtlesin, et jumal halasta - kui hulluks need valud siis veel minna võivad, eeldatavalt peaks ikka paar tundi ju veel see kõik kestma! Tegelikult oligi kõige hullem juba käes, ma lihtsalt ei teadnud seda.
Kell 13.40 jõudis ema meie juurde ja küsis rõõmsalt, et kuidas on? Selle peale ma ainult röökisin seal potil! Üritasin endale kuidagigi midagigi selga-jalga saada, et ometi haiglasse minna, kuid korteri ukselt pidin kiirelt tagasi vannituppa jooksma. Potile istudes tundsin - PRESS!
Hetkega oli selge, et minust polnud enam kuhugi minejat ja kutsuda tuli kiirabi. Teet helistas 112, ema pani vannitoa põrandale rätikud ja mina olin seal maas käpukil ning pressisin. Kell hakkas 14 saama. Viimane pilt, mida Teet kiirabibrigaadile alla ust avama minnes nägi, oli beebi juuksetutt paistmas.
Tundsin, et nüüd beebi tuleb. Ema mu kõrval oli kergelt paanikas - soovitas veidi oodata, et arstid kohe jõuavad. Mina tundsin, et olen täiesti rahulik ja asi on minu kontrolli all. Seega käratasin ema soovituse peale vastuseks, et tule aita last püüda. Järgmise pressiga sündis lapse pea, mina sain peale käe alla ja ema püüdis ta rätiku peale. Samal hetkel astus sisse ka kiirabibrigaad, kelle abiga tuli kohe ka beebi keha välja. Kell oli 14.00 ja meie Jenni oli just oma kodus sündinud!
Mulle tundus, et absoluutselt kõik kohalolijad olid kergelt eufoorias – sellist asja ikka ei juhtu iga päev! Minu enesetunne oli juba hetk pärast beebi sündi suurepärane. See kõik oli nii uskumatu, ja ma teadsin ju, et nüüd on n-ö hullem möödas!
Aga nüüd oli aeg haigla poole teele asuda. Korra tundus, et äkki tuleb ka platsenta kodus ise välja, aga see tunne läks üle. Koomiline on mõelda, et mul olid valmis pandud mingid riided, millega mõtlesin sünnitama minna, aga reaalsuses läksin ma t-särgi ja palja tagumikuga, nabanöör jalgevahel rippumas ja suur saunalinna ümber tõmmatud!
Vilkurite ja sireenide saatel asusime ITK poole teele, ikka veel suutmata hoomata, mis just oli juhtunud. Kiirabibrigaadile tahaks siinkohal öelda tuhat tänu – nad olid nii vaimustavalt normaalsed, rõõmsad ja abivalmid, et mul lihtsalt ei ole sõnu.
ITK-sse jõudes tundsin juba, et platsenta tahab tulla ja sünnitustuppa nr 1 jõudes see kohe ka välja tuli. Ämmaemand vaatas mind üle ja tegi ka kaks ilupistet, mis võtsid ehk kaks minutit. Pärast esimest sünnitust oli mind õmmeldud umbes 45 minutit!
Edasi mind puhastati, sain beebi Jenni omale kaissu ja siis jõudis ka Teet meie juurde. Jenni sai rahulikult rinda imeda ja pärast seda tehtud kaalumine ning mõõtmine andsid näitudeks 3455 g ja 48 cm. Esialgu arvas ämmaemand, et saame kohe koju, aga kuna sünnitus oli ikkagi ekstreemne, pidime üheks ööks haiglasse jääma.
Kokkuvõttes läks esimesest valust lapse sünnini kaks tundi. Jenni sündis ilma igasuguse kõrvalise sekkumiseta - keegi ei teinud ühtegi KTG-d, ei kontrollinud avatust, ei andnud valuvaigistit ega lõiganud lahkliha. Olime vaid mina ja beebi. Oleksin võinud paanikas olla, aga olin hoopis rahulikum, kui esimese, haiglasünnituse ajal. Kuskilt mu seest tulid need teadmised ja tunded, mida ma just sel hetkel tegema pean, näiteks käpuli minema, ja nii ka tegin."
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
