Emmede Klubi kogemuslugude sarjas on ilmunud terve seeria vahvaid sünnilugusid, kuid siiani ei ole me veel saanud lugeda mitmikute sünnitamisest. Täna jagab meiega oma perekonna saamise lugu Tene, kes tõi tütred Helena ja Marie 34. rasedusnädalal loomulikul teel ilmale:
"12. veebruari päeval sain aru, et tüdrukud ei plaani oma sünnitähtaega 31. märtsil ära oodata - tundsin, et midagi justkui tilgub, püksid olid kogu aeg märjad. Mees vaatas rahulikult teises toas telekat, sest ta pidi alles õhtuses vahetuses tööle minema. Hakkasin vaikselt asju kokku panema ja ütlesin mehele: "Täna sa vist tööle ei lähe." Ta ei uskunud mind - arvas, et ma teen nalja!
Kui mees lõpuks aru sai, et asi on tõsine, võtsime asjad ja vurasime Pärnu haigla poole. Seal aga vaadati mind üle, tehti laste kopse ettevalmistav süst ja saadeti kiirabiga Tallinnasse, sest sünnitegevus oli alanud enne 34. rasedusnädalat.
Kihutasime Tallinna poole. Mina kiirabiautos, kus oli jube ebamugav, sest autojuht kihutas nagu hull, aga mul ei lubatud istuda, mistõttu pidin end kahe käega raami küljes kinni hoidma. Mees, ise muidugi täiesti närvis, sõitis oma autoga järgi.
Tallinnas kirjutati mind haiglasse sisse, kuid kuna KTG ei näidanud midagi, pidime lihtsalt ootama. Järgmisel päeval saatsin mehe tagasi Pärnusse - me ei teadnud, kui kaua ma pean sünnituseelses osakonnas ootama, kuid külastada mees mind seal niikuinii ei saanud, sest haigla oli gripikarantiinis.
Muretsesin hirmsasti, sest ühe lapse veekott oli ju purunenud, kuid arstide sõnul vett jagus. Olin pidevalt tilguti all. Iga päev tehti kolm KTG-uuringut, millest igaüks kestis vähemalt poolteist tundi. See oli minu jaoks kõige hirmsam. Kuna ootasin kaksikuid, pidin terve uuringu aja lamama selili ja hoidma andureid ise kätega kinni. Käed olid surnud ja selg nii valus!
Otsustati, et kui sünnitus neljapäevaks ise ei alga, kutsutakse see esile. Õnneks algasid valud ööl vastu neljapäeva ise pihta. Magada ma sel ööl enam ei saanud, ja hommikuks oli asi juba päris hull. Käisin duši all, jalutasin koridoris ja selleks ajaks, kui arst tuli, olin juba pisarais seina najal. Kuigi avatust oli vaid üks sentimeeter, saadeti mind sünnitustuppa. Helistasin mehele, et ta hakkaks Pärnust sõitma.
Sünnitustoas istusin kõigepealt mitu tundi duši all, sest nii valus oli, aga vesi leevendas valu. Siis jõudis mees kohale, mina kobisin voodisse ja ämmaemand hindas avatuseks viis sentimeetrit. "Ma saan epiduraali, jess!" hõiskasin ma. Pärast süsti hakkas nii kerge. Üsna pea oligi avatust üheksa sentimeetrit ja minu ümber läks suureks jooksmiseks - tuppa kogunes oma seitse arsti, ämmaemandat, hooldajat. Meest ma nende vahelt isegi ei näinud - ainult tema käsi ulatus mulle kuskilt pihku!
Paar pressi ja esimene laps oli käes. Ta pandi vaid hetkeks mulle rinnale ja viidi siis kohe ära. Imeline tunne, kui kuuled esimest korda oma lapse nuttu! Seejärel hakati teist last väliselt ümber keerama, mis õnnestus, ning 16 minutit hiljem sündis temagi paari pressiga. Jälle - korraks rinnale ja siis ära kontrolli.
Kokkuvõttes läks sünnitus väga hästi. Ma isegi ei karjunud. Ütlesin arstidele-ämmaemandatele sünnituse ajal, et oodake-oodake, ma saan kohe hakkama! Kõik kiitsid mind, et oleksin nagu varemgi mitu last sünnitanud, mulle anti nö kümme punkti kümnest :) Kui oleksin Pärnus sünnitanud, oleks ilmselt tehtud keisrilõige. Õnneks nii ei läinud ja sain oma lapsed ise sünnitada - see on ikka nii imeline tunne!
Mulle tehti paar sisemist õmblust, aga üldiselt oli minuga kõik hästi, sain kohe istuda. Hoopis mees magas pärast sünnitust palati nurgas kott-toolis, sest oli täitsa läbi! Mina puhata ei suutnud - olin nii elevil, nii energiat täis, ootasin, et saaksin oma lapsi hoida.
Kahe tunni pärast saime teise kaksiku endaga palatisse. Kumbki lastest ei vajanud hingamisaparaati, kuid esimene kaksik pidi veidi aega olema lastetoas soojavoodis jälgimise all, kuna ta oli väiksem, ja talle pandi ka sond. Nii kurb oli teda seal üksi vaadata, aga õnneks sai ta juba kahe päeva pärast meie juurde.
Mõlemal lapsel oli alguses pisut probleeme temperatuuri hoidmisega, mõlemad olid laisad sööjad ja mõlema bilirubiini tase oli kõrge. Saime palatisse "päevitamiseks" lambid. Pidime lapsi iga 2,5 tunni tagant süstlast toitma. Samuti kraadisime neid pidevalt, et kehatemperatuur ei langeks. Muretsesime hirmsasti ja oli raske küll. Õnneks kosusid tibud iga päevaga ja arstid-ämmakad aina kiitsid meid, et me nii tublisti toimetame mehega kahekesti.
Vaid 11 päeva hiljem, 29. veebruaril lasti meid koju. Tänaseks on tüdrukud tublisti kosunud kaheksakuused plikad."
(Fotod: Laura Toomesoo, erakogu)
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
