„Minu esimene laps sündis kümme aastat tagasi, kui olin ise 18-aastane,“ alustab Keily (28) oma tütre lugu. „Rasedus iseenesest oli kerge, vaevuseid kui selliseid ei olnud. Tähtajaks määrati 9. veebruar 2008.
11. jaanuaril olime end elukaaslasega juba magama sättinud, kui tundsin end tavapärasest teistmoodi. Polnud paha olla, valusid ka polnud, aga siiski veider oli. Käes oli juba uus päev - 12. jaanuar kell 1.30 öösel, kui ärkasin seljavalu peale. Kuna tol ajal oli meil WC õues, otsustasin minna välja. Tundus, nagu oleks kõhukinnisuse valu. Ei midagi. Magada enam ka ei saanud.
Ajasin elukaaslase üles ja ütlesin, et nüüd võiks haiglasse kontrolli minna. Elukaaslane kutsus oma õe kaasa, et juhul kui mind haiglasse jäetaks, ei peaks ta öösel üksi koju sõitma.
Haiglas ootasid meid sünnitusosakonnas toredad töötajad. Mind pandi üksikpalatisse. Anti valuvaigistit, võeti vereproovid ja jäeti ootama. Kaua ma ei oodanud, kui palatisse tuli üks tädi, kes arvas, et minu valud on tingitud hoopis neerukividest. Sain veel valuvaigistit. Elukaaslane saadeti koju sõnadega, et siin ei juhtu midagi.
Kümme minutit hiljem tuli arst mind vaatama. Vaatas siis ja sõnas, et see naine läheb kohe sünnitama. Nii palju siis neerukividest!
Helistasin elukaasasele, kes oli just jõudnud 28 km kaugusele koju. Ütlesin, et lähen kohe sünnitama. Mehe vastus: "Ahah," ja toru tuut-tuut-tuut hargile.
Pärast ühte valuhoogu helistasin uuesti ja küsisin, kas ta ikka kuulis, et ma hakkan sünnitama. Mees vastas küll ruttu, et hakkab haiglasse sõitma, aga mina jõudsin ikka rutem...
Pärast kõnet mehele toimetati mind sünnitustuppa. Valutasin kõvasti ja mind pandi lauale pikali. Ämmaemand kontrollis avatust, kui korraga ütles, et täisavatus on ning võib pressima hakata. Kolm pressi ja pisike piiga oligi käes – 2900 grammi, 49 sentimeetrit. Mäletan nii hästi, et kui Heilika mulle kõhu peale pandi, olid minu esimesed sõnad ämmaemandale: „Päris minu oma pisike!“
Hapnikupuuduse tõttu saadeti laps Tartusse haiglasse. Mina jäin kodukoha haiglasse veel kolmeks päevaks. Mind õmmeldi. Neli õmblust oli, sest mind vist lõigati natuke. Ei mäletagi täpselt enam.
Järgmisel hommikul pärast sünnitust ärkasin aga selle peale, et rinnad valutasid. Piimapais tekkis, aga toona ei suvatsenud värskele emale keegi selgitada, mis toimub ja mis ma tegema pean! Õnneks ämm teadis ja soovitas pumpa küsida. Need kolm päeva, mis ma haiglas olin, pigistasin piima lihtsalt kraanikaussi. Kui Tartusse lapsele järele sain, sain ka elektrilise pumba. Kahjuks koju jõudes kadus piim siiski suhteliselt ruttu ja Heilika hakkas 1.5 või 2-kuusena piimasegu saama.“
Aitäh Sulle, Keily, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
