„Tähtajaks pandi raseduse alguses 1. aprill. Loomulikult tundus see esialgu koomiline, kuid teadsime, et tähtajal sündimine on vähetõenäoline,“ alustab Kelly (18) oma esimese tütre siia ilma saamise lugu.
„Rasedus kulges normaalselt, kuid 3D ultrahelis öeldi, et ilmselt sünnib laps varem. Kuna elukaaslane töötab Soomes, siis tuli ta juba märtsi keskel koju ning plaanis jääda aprilli alguseni, kuna olime ju kõik kindlad, et meie piiga tuleb siia ilma varem! Iga väiksema valu peale, mida kõhus tundsin, arvasin, et nüüd on minek.
31. märtsi lõpuks polnud aga piiga ikka veel päral ning läksime magama mõttega, et elukaaslane ilmselt ei näegi oma lapse sündi, sest ma kannan raseduse üle. Öösel tundsin taas paari valu, kuid olin juba harjunud, et minekut ei ole.
Hommikul vetsu minnes tuli aga selline valuhoog, mille peale mütlesin, et magamistuppa ma oma jalul enam ei jõua. Jõudsin, aga läksin pikali ja ütlesin mehele, et täna on minek. Elukaaslane ei uskunud, oli ju 1. aprill!
Kella üheksa ajal hommikul mõõtsin tuhude vahedeks 5-10 minutit. Kirjutasin emale ka, et varsti läheme haiglasse, aga ka tema ei uskunud. Lõpuks ei uskunud ma ise ka enam tegelikult.
Valutasin kodus pikali mitu head tundi, kuigi olin kuulnud, et püstised asendid kiirendavad sünnitust – no mina ei jaksanud. Elukaaslane istus samal ajal diivanil ega osanud muud midagi teha, kui Facebookis scrollida.
Lõpuks, nii kella ühe ajal ütlesin, et on aeg Tallinna poole teele asuda, kuna meil oli 100 km sõita. Hakkasime asju pakkima. Minu ema tuli meid ära saatma. Kui aga elukaaslane asju autosse viima hakkas, ütlesin emale, et ta kutsuks hoopis kiirabi. Arvasin tõesti, et valud ei saa hullemaks minna!
Kiirabi tuli ja sõitsime Tallinna. Sõit oli vägev, justkui Tänak oleks roolis olnud! Haiglasse jõudsime kell 15:55, kuid enne sünnitustuppa saamist pidin veel ootama, kuna ktg-sse oli järjekord. Siis kontrolliti avatust, mida oli 6-7 cm, ja saadetigi sünnitustuppa.
Algul tundus jube igav seal olla. Olime mõlemad telefonides, mul käisid valud aina harvemini... Ämmaemandad käisid ütlemas, et dušš leevendab valusid, ja mina küsisin pidevalt oma elukaaslaselt, et kas ma peaksin selliste valude peale karjuma juba? Kuulsime, kuidas kõrvalpalatis keegi röökis, ja naersime, et mul nende valudega ikka vedanud.
Lõpuks panin telefoni laadima ja mõtlesin natuke puhata. Läksin pikali. Mu ema helistas elukaaslasele ning tegime videokõne. Jõudsime minuti jagu rääkida, kui mul kell 19.30 veed ära tulid. Peale seda muutus kõik.
Tugevad valud käisid iga kolme minuti tagant ja kestsid vähemalt minuti. Ma ei saanud enam voodist püsti. Lõpuks karjusin elukaaslasele, et ta mu dušši alla viiks! Seal tõesti valu leevenes ja istusin seal vähemalt tund aega.
Kell oli umbes 22, kui üks üliõpilane tuli mulle KTG aparaati külge panema ja ütlesin talle, et mul on vist pressid. Ta vastas küll, et veel ei saa olla, tuleb tunni pärast tagasi, aga mina ei suutnud end tagasi hoida ja pressisin voodis külili olles ikkagi. Järgmiseks tuli ämmaemand, kellele karjusin ka, et mul on pressid. Ka tema arvamus, et veel ei saa olla, aga kontrollides avastas, et oi - pea on siinsamas, aeg pressida.
Pressisin, kuid presside vahel vajus laps ikka sisse tagasi. Jõudu sain sellest, kui ämmakas ütles, et juuksed tulevad issi moodi – pärast seda oli pea väljas. Edasi läks kõik iseenesest, aga kui laps väljas oli, jäin automaatselt magama.
Sünnituse lõpp oli tõesti kergendus, kuid tunnet, kui saad oma vastsündinu omale rinnale, ei anna millegagi võrrelda. Maailma parim tunne on olla selle tillukese Gerda-Lisette ema!
Gerda-Lisette kaalus 4212 grammi ning oli 54 cm pikk, sünnikellaks sai 22:41 ning kuupäevaks 01.04.2019.“
Aitäh Sulle, Kelly, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid Emmede Klubi postkasti.
