Plaaniline keisrilõige on ka Eestis väga sage viis lapse ilmale toomiseks. Paraku räägitakse sellest vähe - enamus sünnilood on loomulikust sünnitusest või tormilistest erakorralistest lõikustest. Täna jagab meiega oma põnevat ja südamlikku lugu Anette (26), kelle tütar sai siia ilma just plaanilise keisrilõike teel.
Ma alustan täiesti algusest! Mäletan nii selgelt, kui olulised olid raseduse ajal sünnilood, ma võisin neid lõpmatuseni lugeda - hommikul kohvi kõrvale ja õhtul unejutuks. Lugesin läbi ka Ina May Gaskin'i "Loomuliku sünnituse teejuht" raamatu. Soovitan kõigile!
Uskumatul kombel ei muutnud kõik need lood mind üldse närviliseks. Pigem tundsin ennast enesekindlamana loomuliku sünnituse ees. Seetõttu pean oluliseks rääkida ka meie Pohlakese sünnist.
Raseduse 20. nädalal pööras Pohlake ennast tuharaseisu (ingl. k. breech) ning tagasi ta ei plaaninudki ennast pöörata. 36. nädalal pakuti mulle loote välist pööramist, millest viisakalt keeldusin, lähtudes enda sisetundest (enne rasedaks jäämist tehti mu väga pirtsakale emakale 3D ultraheli, mis näitas emaka vaheseina). Seega sain arsti pakutud aegade vahel välja valida enda jaoks meelepärase keisrilõike kuupäeva.
Kuna plaanilise keisriga pole võimalik rasedust lõpuni kanda, otsustati see teha 39. nädalal (minu puhul 39+1). Haiglasse pidin minema päev varem söömata-joomata, et anda vere- ja uriiniproov, teha KTG ja UH ning rääkida ämmaemandaga operatsioon läbi. Haiglasse võtsin kohe kaasa haiglakoti (minu ja beebi oma).
Kui kõik analüüsid tehtud, sain ämmaemandaga operatsiooniplaani läbi rääkida (peaaegu nagu sünnitusplaan). Kõige rohkem olin ma ära hirmutatud põiekateetrist (pidavat väääääga valus olema). Ämmaemand arvas, et kateeter pole mulle vajalik, sest tegemist esimese keisriga ja kogu raseduse vältel võitlesin uroinfektsiooniga (E. coli).
Mõned soovitused - küsi ämmakalt võimalikult palju küsimusi (rumalaid küsimusi pole olemas); kui soovid peretuba, siis ütle seda kohe; küsi, kui kaua hoitakse beebit kõhu peal; millal ja kes lõikab läbi nabanööri; millised on spinaalanesteesia kõrvaltoimed.
Kuna elan Tartus ja KTG sünnitegevust ei tuvastanud, laps oli endiselt pepu allpool ja ülejäänud analüüsid olid korras, siis lubati mind ööseks koju. Võtsin oma kompsud ja läksin koju, tegin putru ja kohvi ning üritasin võimalikult palju puhata. Õhtul läksime mehega välja sööma ja kinno - nautisime viimast õhtut kahekesi. Tagantjärele on nii hea mõelda, et me selle valiku tegime.
Pärast lapse kaheksandat elukuud pole meil siiamaani õnnestunud kahekesi kohvikusse minna. Too õhtu oli kuidagi eriline ja väga oluline meie jaoks, sest little did we know, et niipea ei saa me kuskile kahe-või kolmekesi minna.
Soovitus number kaks - kui on võimalik, siis minge nautige oma viimast õhtut väljas, looge endale mälestusi, sest pärast on seda õhtut niiiiiii hea meenutada!
Öö möödus rahutult, magamata, tuhande külaskäiguga tualetti, nuudelpadjaga (parim abimees raseduse ajal!) erinevaid poose võttes, väikese seljavaluga (ma arvasin, et närvidest) ja meeletu januga (juua eriti ei tohtinud). Värisevate jalgade ja peksleva südamega olime hommikul 7:20 haiglas.
Selgus, et kohe hakatakse ühele naisele tegema erakorralist keisrit ja meid suunati sünnituseelsesse palatisse närve kulutama. Kontrolliks tehti KTG, mis tuvastas emaka kokkutõmbeid (see seletas, miks öösel oli selg hakanud valutama). Minu närvid olid nii krussis, et ainult KTG ajal suutsin voodis lösutada, ülejäänud ajast tatsasin palatis ringi ja tegin puusaringe. Seevastu abikaasa otsustas, et tema tahab veidi magada - tegemist on siiski professionaalse magajaga, kes suudab igas asendis silma looja lasta.
Kell 10 hakati mind operatsiooniks ette valmistama. Kõigepealt operatsioonirüü selga - palja ihu peale tõmbasin täiesti mõttetu vesti taolise asja (see lihtsalt ei katnud mitte midagi ja ma ei saanud aru selle eesmärgist), pähe ühekordse mütsi ja jalga ühekordsed sussid. Seejärel hakati mind kanderaamil kolmandale korrusele sõidutama. Hoidsin mehe käest niiiiii tugevalt kinni, ise peaaegu nutma puhkemas, aga tunne oli võimas. Teadsin, et kohe-kohe kohtume pisikesega.
Kolmandal korrusel suunati mees käsi pesema ja riideid vahetama ning mind op.saali. Kõigepealt juhtmed külge, siis käeseljale kanüül ja seejärel seljasüst. Minu kogemusel oli käekanüüli panek tunduvalt valusam kui seljasüst. Ma ootasin, et millal see valus koht tuleb, et siis tean, et tehakse seljasüsti, aga seda ei tulnudki!
Mõtete eemale hoidmiseks lugesin riiulite silte, vaatasin lakke, pigistasin op. lauda ja midaiganes pähe tuli, et aeg kiiremini läheks. Kogu personalist oli anestesioloog kõige toredam, rääkis minuga kogu aeg, selgitas kõiki asju ennetavalt, mida tegema hakkab ja vahepeal viskas naljagi.
Mingi hetk käis jalast läbi plõks (närvikõdi taoline tunne) ja anestesioloog ütles, et järelikult läks süst õigesse kohta. Keha tuimust oli päris hästi tunda. Pärast süsti langes mu vererõhk alla 70, silmad vajusid kinni ja tekkis minestustunne. Ma ei suutnud üldse silmi lahti hoida ja ühtegi sõna ei tulnud suust välja. Mäletan ainult, kuidas anestesioloog ütles mulle korduvalt "Proua, rääkige minuga! Proua, tehke silmad lahti!". Veidi sürr tunne.
Kuna ajaliselt läks kiireks, siis otsustasid arstid operatsiooniga alustada ilma, et mees oleks kõrvale lubatud. Kahjuks või õnneks ei tajunud ma mitte midagi. Mäletan, et mõtlesin endamisi - nii hea, et meest sisse ei lubata, et äkki ta ei taluks seda vaatepilti. Mingi hetk tundsin, et kerge on olla.
Ühe silmaga nägin, et lõpuks kutsuti mees kiiruga sisse ja vaadati kellaaega - 10:43 - järeldasin läbi "une", et nüüd on beebi sündinud. Ja oligi!
Pohlake häält kohe tegema ei hakanud ja see pani mind muretsema. Filmidest oleme ju näinud, et beebi hakkab kohe nutma. Enne mõõtmist ja kaalumist sain teha esimese musi! Minu beebi! Kõik käis nii kiiresti minu jaoks - kiiresti mõõdeti ja kaaluti ja alles nüüd lasi beebi häälepaelad valla. Kohe tekkis rahulolutunne - kui nutab, järelikult on kõik korras.
Raseduse ajal jätsime soo üllatuseks, aga mul polnud isegi nii palju jaksu, et küsida mehe käest, kas poiss või tüdruk. Õnneks anestesioloog tegi seda minu eest (olin talle eelnevalt öelnud, et me jätsime soo üllatuseks). Valasin paar ilusat õnnepisarat - meil on tütar!
Mehel lubati teha esimesi pilte. Kui arvate, et piltide tegemine oli lihtne, siis eksite. Mehel olid jalad nii nõrgad, et püsti ta olla ei tahtnud ja arstid võtsid hoopiski tema telefoni ja tegid ise pilte.
Pohlake pandi umbes viieks minutiks mu rinnale, siis saadeti mees koos lapsega edasistele uuringutele ja mind jäädi kokku õmblema. Alles nüüd sain loa, et võin "magama" jääda.
Umbes kell 11:30 sõidutati mind intensiivi, kuhu kohe tulid mees ja Pohlake. Püüdsin lapse ise rinnale panna, aga kuna polnud seda varem teinud, siis jäin kiiresti hätta. Selle peale tuli õde, kes pigistas mu nipli kokku (siiani valus mõelda) ja toppis lapsele suhu. Äärmiselt kahju, et esimene kord nii valus meile mõlemile pidi olema!
Kell 18:00 saime peretuppa, kus veetsime väga närvesöövad esimesed kuus päeva. Põiekateetri kohta nii palju, et kuna mul seda polnud, siis pidin enne lõikust põie ise ära tühjendama. Õhtul võtsin oma jõuvarud kokku ning läksin ema ja mehe toega ise tualetti. Sädemeid lõi silme ees, aga hakkama sain. Teisel õhtul läksin pesema, kolmandal päeval sain istuda ja mööda koridori kõndida.
Soovitus number kolm - hakka võimalikult ruttu liigutama ja liikuma, siis on taastumine tunduvalt kiirem! Isegi, kui esimesed kolm päeva tundub, et see on maailma kõige hullem valu, siis viiendal päeval ei ole valuvaigisteid enam vaja :)
Mul on kahju, et mul polnud võimalik ise sünnitada, anda lapsele aega kauem küpseda ja võimalus ise tulla. See-eest ma olen väga tänulik kõikidele arstidele, kes mu rasedust jälgisid ja operatsiooni läbi viisid. Operatsiooni lõpus ütles ämmaemand, et vahesein oli emakas silmaga nähtav ja väline pööre polekski õnnestunud (oma sisetunnet tuleb alati usaldada). Tänu imetoredatele imetamisnõustajatele saime Pohlakese sööma ja kuus päeva hiljem koju.
Uskumatu, aga kaheksa kuud hiljem on kõik nii selgelt meeles, nagu see oleks eile olnud. Õnneks on hormoonid oma töö teinud ja füüsiline valu on meelest läinud!
Aitäh Sulle, Anette, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
