Sünnilugu: Kuidas Annabel enne õiget aega siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Annabel enne õiget aega siia ilma sai

17. Nov 19:43 Emmede Klubi Emmede Klubi

17. november on rahvusvaheline enneaegse sünni päev. Palusime ka Emmede Klubi lugejatel jagada oma tavapärasest varem siia ilma saabunud imede lugusid. See siin on Tiiu ja pisi-pisikese Annabeli lugu!

Tiiu rasedus möödus hea enesetundega - kuigi arstid muretsesid kõrge vererõhu pärast, siis ise ei saanud ta isegi aru, et midagi valesti oleks. „Olin kolm korda Rakvere haiglas sees, kus tehti analüüse ja korrigeeriti vererõhu rohtude doosi. Viimasel korral, kui käes oli 30. rasedusnädal, ei tahtnud rohud enam mõjuda. Võtsin maksimumdoosi ravimeid, aga vererõhk oli ikka liiga kõrge. Ise tundsin ennast endiselt ideaalselt.“

Diagnoos - algav preeklampsia. Kusjuures kõrge preeklampsia risk oli välja tulnud juba kuklavoldiuuringus, mis tehakse raseduse esimese trimestri lõpus. Rakvere haigla arstid võtsid vastu otsuse teha ära esimene lapse kopse ettevalmistav süst ja saata Tiiu ühes tükis Tallinnasse, Ida-Tallinna Keskhaiglasse.

Seal jätkusid uuringud ja olukorra hoolas jälgimine. „Ise tundsin ennast jätkuvalt hästi, nautisin rasedust ja pisikest kasvavat kõhtu. Lootsin peagi koju saada, sest no kaks kuud oli veel ju raseduse lõpuni!“ meenutab Tiiu.

Ootamatu verejooks

24. veebruari õhtul, kui käes oli 31. rasedusnädal, tundsid ema ja KTG järgi ka beebi end jätkuvalt hästi. „Leppisime kokku, et järgmisel hommikul kell kuus võtan uriini proovi. Paningi äratuse kella kuueks. Kõik oli justkui korras. Ajasin ennast voodist püsti, kui tundsin, et kuidagi märg ja kleepuv on - midagi voolas mööda jalgu alla,“ jutustab Tiiu.

Üle keha värisedes üritas ta minna abi kutsuma, temast jäi järele verine teekond. „Kohe pandi mind kanderaamile ja sõit läks otse opisaali. Mäletan veel, et liftis helistati saali ja hoiatati, et tulemas on erakorraline keiser platsenta enneaegse irdumise tõttu. See oli kõik, siis läks mul vist pilt eest, sest muud ma enam ei mäleta.“

Juhtmed, andurid ja piiksuvad masinad

Järgmine hetk, mida Tiiu mäletab, on ärkamine intensiivraviosakonnas, laual kaart õnnitlustega tütre sünni puhu. „Pisike lõigati välja 25. veebruari hommikul kell 6.19. Ta kaalus 1450 grammi, apgar 9/9/9.“

Kohe tuldi Tiiule ka beebide intensiivist õnne soovima ning doonorpiima kasutamiseks luba küsima. „Siis sain aru, et pisike elab,“ nendib Tiiu.

Et oma last näha, pidi Tiiu kõigepealt ise liikuma saama. „See oli jube, läbi pisarate ajasin ennast püsti ja tilguti raami toel üritasin liikuma saada. Kui lõpuks nägin oma pisi-pisikest imet, siis lihtsalt nutsin, pisarad lihtsalt voolasid. Beebi oli kuvöösis, hingamist toetas CPA, igal pool juhtmed ja andurid, piiksuvad masinad.“

Üksi emade kõrval, kes on oma beebidega

Järgnevatel päevadel toimetasid beebiga arstid ja õed, tehti kõikvõimalikke uuringuid ja analüüse. „Mind hoiti ennast kaks päeva intensiivis, siis sain edasi sünnitusjärgsesse palatisse, kus oli kõige raskem ja kurvem see, et kõik teised emad olid oma beebidega, aga mina üksi,“ meenutab Tiiu.

„Ja siis saabus 27. veebruar, see kuulus koroona-aeg. Kõik pandi lukku, külastajad vaatama ei saanud ja kohvikusse minna ei tohtind. Nii ma istusingi üksi nädal aega, pumpasin piima ja viisin oma beebile. Suurema osa ajast veetsingi beebi juures, vahetasin mähkmeid, toitsin sondi kaudu ja tegin känguruhooldust ehk siis pisike magas mul rinnal.“

Lapse olukord paranes päev-päevalt. Kõigepealt eemaldati CPAP, siis sai ta juba kuvöösist välja soojendavale vesimadratsile, lõpuks intensiivraviosakonna perepalatisse, kus Tiiu sai oma lapsega juba kõik vajalikud toimetused ise teha. Neli viimast haiglapäeva said nad veeta ka täiesti tavalises sünnitusjärgses palatis.

Täiesti üksi ja igatsuses

„Kokku olime haiglas natuke alla kuu aja. See oli mu elu pikim kuu, emotsionaalselt väga raske. Ma lihtsalt nutsingi enamuse ajast, sest koduigatsus oli nii suur. Tuge polnud kuskilt võtta, sest kedagi ei lastud minu juurde, ja egas ma osanudki seda kuskilt otsida,“ tunnistab ta. Perekond nägi oma uut pisikest liiget vaid videokõne ja piltide vahendusel.

Kui beebi kõige madalam kaal haiglas oli 1300 grammi, siis koju sai ta kaaludes juba ligi kaks kilogrammi. Kodus ootasid issi, õde ja vend.

Ka koju jõudes kimbutasid beebit enneaegsetele tüüpilised hädad – peas oli väike verevalum, mis kadus umbes pooleaastaselt; nabasong kadus samuti iseenesest kui laps liikuma hakkas, kubemesong aga püsib ning on siiani lastearsti jälgimisel.

Tuleva aasta veebruaris saab Annabel juba kolmeaastaseks. On tragi 13-kilone, 95-sentimeetrine tüdruk, kelle arengut ja tervist vaadates ei saa nagu arugi, et tegu on kaks kuud enne õiget aega siia ilma saabunuga.

„Tagantjärele mõtlen - jumal tänatud, et Rakvere haigla naistearstid mind kohe muret aimates Tallinnasse saatsid, et ma tol hetkel, kui see juhtus, juba haiglas ootel olin, sest preeklampsia ei ole naljaasi, ohus on nii naise kui lapse elu. Minu suurimad tänud Rakvere haigla sünnitusosakonnale ja ITK sünnitus- ning neonatoloogia osakondadele!“ on Tiiu tagantjärele tänulik, et kõik läks just nii, nagu läks.

Aitäh Sulle, Tiiu, et jagasid meiega oma lugu!