"Ma ei osanud temaga midagi teha," ütleb Eva naljatledes, kui näitab pilti 19-aastasest endast koos beebi-Anettega. Foto: erakogu
Eva (43) esimene laps Anette sündis aasta pärast Eesti riigi taasiseseisvunumist. Nõukogude ajal standardiks olnud ühispalatid olid just välja vahetatud privaatsete vastu, esimest korda olid sünnituste juurde oodatud ka isad. Meie armsa blogija Anette ema, kes on suurepärane sulesepp, võttis vaevaks oma tütre sünnilugu meenudata ja Emmede Klubi jaoks kirja panna:
"Anette otsustas siia ilma tulla pere esiklapsena laupäeval, 1. augustil 1992. aastal kell 19.00 Rapla haiglas. Ilm oli suviselt soe, kuid sünnitustoa aknast võis kaskedel märgata juba esimesi kolletavaid lehti. Koridorist oli kuulda raadioülekannet suveolümpiamängudelt Barcelonast. Üle pikkade aastate esimesed olümpiamängud, mil Eesti iseseisva riigina taas osaleda sai. Sünnitushaiglas võis juba tunda uute aegade hõngu, kuid palju oli veel alles ka nõukogude ajast. Peresünnitus oli väga uus nähtus. Anette sündimise ajaks võis neid üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel.
Anette andis endast märku juba eelmise päeva varahommikul. Ööd olid harukordselt soojad ning nautisime võimalust magada rõdul värskes õhus. Olen hommikuse unega, kuid sel hommik ärkasin vara. Sain aru, et tähtis sündmus on tulekul, kuid mõistsin, et kiirustama veel ei pea. Terve päev ja veel pool öödki arenesid sündmused väga mõõdukas tempos. Alles uue päeva vara-vara hommikul otsustasin minna haiglasse. Anette isa tuli ka.
Meid võttis vastu unine haiglatöötaja, kellega täitsime dokumendid ja kes tegi toona vajalikuks peetud protseduurid, mida minu järgmistel sünnitustel on peetud ebavajalikeks - klistiiri ja raseerimise. Meid viidi sünnituspalatisse, kus jäime ootama. Polnud aimugi, kui kaua võib kõik kesta, ja kui suureks võib valu minna...
Kui veel mõned aastad tagasi valutasid naised ühes ühispalatis, lapse tõid ilmale teises, siis Anette sünni ajaks olid juba loodud sünnituspalatid, kus naine sai privaatselt oma valud valutada ja laps ilmale tuua ühes ja samas ruumis. See võimaldas sünnitusele kaasa võtta ka oma lähedase inimese. Olen õnnelik, et see võimalus oli minu laste sündimise ajaks olemas. Kelle käsivart ma oleksin pidanud siis pigistama ja väänama, kelle jalga oleksin ma pidanud siis kallistama ja hammustama, kui seal poleks olnud lapse isa? Anette isa sõnul tundis ta end kasutu ja mõttetu tegelasena, kuid minu seisukohalt on see tühijutt. Tema viibimine tütre sünni juures oli väga tähtis.
Minu ämmaemand oli juba päris eakas, aga ka väga kogenud. Loomult rahulik ja mõõdukas. Kahjuks olen unustanud tema nime. Kella kahe ajal päeval, mil minu arvates oli mul juba väga valus, poetas ta toredalt, et oh, kella viieni läheb kindlasti. Ma ei suutnud tema sõnu uskuda ega oma olukorra osas seisukohta võtta! Minu hämmeldunud oleku peale pistis ämmaemand mulle keele alla tableti, mis väidetavalt aitas sünnitustegevust kiirendada. Nõutult jätkasin palatis tatserdamist. Kolm tundi veel!!
Tegelikult sai kolmest tunnist viis. Meie kõrvalpalatisse jõudis vahepeal tulla, ruttu oma asjad ära toimetada ja edasi liikuda üks pikkade jalgadega naine. Selleks ajaks, kui mina lapsega sünnitusjärgsesse üldpalatisse jõudsin, oli temal sünnitus juba „unustatud“. Mulle vähemalt tundus nii.
Kell lähenes seitsmele, kui mind toimetati sünnituslauale. Ämmaemand ja tema abilised askeldasid – klõbistasid arstiriistadega, panid valmis baikateki ja kausi esimeseks vannitamiseks. Aknast enam päikest ei paistnud ja palat muutus kergelt hämaraks, aga valgust oli ikka veel piisavalt palju, et mitte tuld põlema panna.
Lõpuspurt oli väga vaevaline. Esimesel lapsel pole teed rajada sugugi lihtne. Püüdsin ämmaemanda juhendamisel korralikult hingata ja õigel ajal pressida. Hingata ja pressida. Hingata ja pressida. Mu suu kuivas ja ümbritsevat enam väga hästi ei adunud, kui äkki pandi mu huulte peale niiske lapike. Milline õnnis hetk! Magamata, valust väsinud, söömata ja joomata, tundsin ennast siiski veel elus olevat, ning teadmine lähedase inimese kohaolust ja hoolivusest aitas meil Anettega jõuda võiduka lõpuni.
Peale sündi pesti beebi puhtaks, kaaluti, mähiti teki sisse ning alles siis sain lapse enda juurde kaissu võtta. Ämmaemand tegi märkuse, et minu keha kohta oleks olnud hea sünnitada umbes 3200-grammine laps, kuid Anette kaalus 3800 grammi. Muidugi tundsin ennast peale seda kangelasena! Tol päeval olümpiamängudelt medaleid koju ei toodud, kuid vehkleja Kaido Kaaberma saavutas epee individuaalvõistlusel 4. koha ja sõudja Jüri Jaanson 5. koha."
Aitäh Sulle, Eva, et jagasid meiega oma lugu!
Oma lapse ilmale toomine jääb naisele meelde igaveseks. Kui mõned detailid hääbuvad, siis teised jäävad püsima. Kas Sina, Sinu ema või vanaema oleks nõus jagama meiega oma lugu? Kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - on ju ilmatuma põnev lugeda, kuidas sünnitamine vanasti käis!
