Foto on illustratiivne.
"Andres sündis ligi kolm kuud enneaegu. Kuus kuud rasedust oli napilt täis saanud," alustab Maret oma esimese lapse Andrese siia ilma saamise lugu. Kuigi algus oli väga raske, on Andres tänaseks tubli kaheksa-aastane poiss koolipoiss.
Mareti ja Andrese loo algus ulatub tagasi 2009. aasta jaanuarikuusse, mil naine lapseootusest teada sai. Nimelt näitas poiss juba esimestel rasedusnädalatel, mida kõike ta teha võib. Esimese trimestri jooksul jõudis Maret tugeva kõhuvalu pärast kiirabi kutsuda, katkemise ohu tõttu erakorralise meditsiini osakonda jõuda ja raseduse säilitamiseks tabletid peale saada ning lõpuks diagnoosiga hyperemesis gravidarum haiglasse sattuda. Iiveldus ja oksendamine on raseduse ajal normaalsed nähtused, vaid üksikutel naistel kujuneb välja hyperemesis gravidarum - väga tugev iiveldus ja kontrollimatu oksendamine, mille tõttu naine vajab haigalravi. "Olin raseduseelsega võrreldes kaotatud 12. nädalaks kaheksa kilogrammi kaalu. Ma ei saanud mitte midagi süüa. Sain süüa sisuliselt ainult leiba ja juua vett, millest sain kõrvetised. Olin just vahetult eelnevalt kopsupõletiku läbi põdenud. Perearst arvab, et sellel eelnes veel gripp, mille tüsistuse moodi see kopsupõletik välja nägi. Ühesõnaga – ma olin nii nõrk, et käiagi ei suutnud. Hoiatati, et rasedus võib katkeda," meenutab Maret ülimalt keerulist esimest trimestrit.
Iiveldus kadus 13. nädalal. Maret sai haiglast koju. Paraku oli aga tööl nii kiire aeg, et mingist taastumisajast juttu ei olnud. Neljandal raseduskuul lõpetas Maret arstide soovitusel siiski töötamise ja kolis ema juurde maale. Alles nüüd hakkas ta päriselt taastuma ja kosuma. "Tegutseda võisin täpselt nii palju, kui sisetunne lubas. Maalaps – no eks ma siis veidi seal aiamaal ukerdasin, kuid sel aastal jäid puud-põõsad pügamata…"
22. juuni hommikul tundis viis kuud rase Maret järsku, nagu midagi tuleks püksi. Esimene mõte - hüva, piss, viimane ultraheli näitaski ju, et laps istub otsekui ema põie peal. "Pesin end ära ja vahetasin püksid. Natuke hiljem - teine sorts. Asi hakkas imelikuks minema." Maret vaatas, katsus, nuusutas - vesi mis vesi. "Helistasin emale, kes arvas, et ongi lootevesi. Mina ei uskunud. Helistasin perearsti abitelefonile – nendel oli sama arvamus. Sealt tehti otseühendus kiirabisse." Maret viidi Valga haiglasse, kus tehtud ultraheliuuringus selgus, et vett on vähe alles ja laps peaseisus. Maret saadeti kohe Tartusse. "Ma täpseid sõnu ei mäleta, aga mõte oli selline - kui laps peaks siin Valgas sündima, siis ta ellu ei jääks."
Tartus võeti Maret haiglasse sisse ja määrati rangele voodirežiimile. Ta sai antibakteriaalset ravi, raseduse säilitamiseks mõeldud ravimeid, rauda. "Üks päev korraga," öeldi talle. Vett tilkus aga ikka edasi ning 29. juunil tehtud ultraheliuuringule järgnes kurb uudis - lootevesi on otsas, tibatilluke beebi peab ilmale tulema. Raseduse säilitamine lõpetati. Sünnitamiseks anti aega 1. juulini. Beebi eeldatavaks sünnikaaluks hinnati üks kilogramm. Mida oodata? "25% tõenäosus, et tugevad kahjustused, 50% kerged kahjustused ja 25%, et kui ongi kahjustusi, siis kasvab välja. Rohkemat ei suutnud välja uurida. Tegelikult olin nii ähmis, et kas ma olekski aru saanud…"
1. juuli hommikul üles ärgates teadis Maret, et täna on see päev, kui tema laps peab tulema. Ta viidi intensiivravipalatisse, kus kella 11 ajal hommikul alustati tilguti abil sünnituse stimuleerimist. "Kuni kella 14ni oli mõttetu lebotamine. Käisin korra koos statiiviga WC-s ja muud midagi. Siis hakkasid valud. Alguses oli talutav, mingi hetk kruttisin end kõverasse ja edasi… ma arvan, et kõigile tuttav teema," meenutab ta. "Järgnes "mõnus" avastus, kui palju mul ballasti sees oli, ning mingi hetk ma ei saanud enam statiiviga WC vahet käia. Lahenduseks sai siis siiber. Kell 17.15 oli emaka avatus vaid kaks sõrme, mina metsikutes valudes, puhata ei saanud, karjusin, repertuaarist käis läbi ka "ma ei suuda"."
"Kell 17.30 tuli ämmakas uuele ringile. Mina küsisin siibrit, aga hetk hiljem teatasin, et laps tuleb! Ämmakas ajas veel "konsiiliumi" kohale, see isegi õnnestus õigeks ajaks. Siis üritati mind läbi vaadata. Ma ei lasknud – hakkasin rapsima. Igal juhul kell 17.36 oli poiss väljas. Sünnikaal 881 grammi. Kuulsin lapselt kolme väga nõrka piiksatust. Laps oli jummala lilla ja ausõna – ta meenutas mulle põrsast. Paar minutit hiljem oli laps juba palatist ära viidud. Üllatuslikult saime sünnihindeks 6-7-7. Üks ämmakas ütles, et need on väga head numbrid sügavalt enneaegse kohta." Muide, lapse soo sai Maret teada alles järgmisel päeval. Sellisele asjale polnud kellelgi aega mõelda - peaasi oli, et laps ellu jääks.
Kui tibatillukese Andrese töö oli järgnevatel päeval intensiivraviosakonnas oma elu eest võidelda, siis Mareti töö oli rinnad piima tootma saada. Selleks pidi ta iga ööpäevaringselt iga kolme tunni tagant pool tundi järjest pumpama. Alguses ei tulnud mitte midagi, lõpuks hakkas piim jooksma. Tegelikult läks Andresel oma sünnikaalu kohta väga väga hästi. Kõige raskemas intensiivraviosakonnas pidi poiss olema vaid üheksa päeva. "Selle aja jooksul nägin teda kaks korda. Mida kõike seal temaga tehti… Ma ei saanud paljust arugi, kuid nii palju sain aru, et mõned päevad sai ta hingamisaparaati, toitmine oli ka teistmoodi ja üldse – ma pole kindel, kas ma tahangi teada, mida kõike seal lapsega tehti. Igal juhul tehti hästi," meenutab Maret.
Edasi koliti kaheks kuuks vastsündinute osakonda. "Siis lasti ka mind poisile juurde. Seal oli selline seis, et 12 korda päevas söömine ja mähkmete vahetus, vajasime hapnikumaski, esines apnoehoogusid, olime inkubaatoris ja toitusime läbi sondi. Ema sai lapsega ise tegelema hakata siis, kui suutis julguse kokku võtta. Poiss oli 14–15-päevane, kui ma hakkasin ise mähkmeid vahetama. Ta kaalus toona umbes 1100 grammi. Inkubaatoriuksi ei julgenud ma lahti hoida pikemalt kui hädavajalik, sest laps oli väike ja ma pelgasin, et ta võib külma saada - meie inkubaator oli palati uksele kõige lähemal. Võib-olla jäi ta seetõttu paljustki ilma… Emme paisid ja kussutamisi ei olnud," arvab Maret tagantjärele.
Selleks ajaks, kui Andres oli kuune, toimetas Maret temaga juba peaaegu iseseisvalt. "Ainus, mida mul teha ei lastud, oli ühe ravimi manustamine. Kuid toidu kätte andmine, mähkimine, õhtune tualett, mõnede rohtude kätte andmine – üritasin selle kõigega ise hakkama saada. Ja kord päevas sain kokkuleppel õdedega poisi omale põue. Siis oli meil kahekesi lõbus emme-poja tund." Pooleteisekuusena sai Andres inkubaatorist välja, soojendusvoodisse kaane alla. Peatselt järgnes lutipudelist sööma õppimine (rinnast imemiseks on tillukesed enneaegsed liiga nõrgad), siis hapnikumaskist lahti saamine, tavalisse voodisse kolimine, apnoehoogude kadumine. "Mul on teravalt meeles poisi viimane tõsiseltvõetav apnoehoog. Ma usun, et õed minuga ei nõustu, kuid ma kartsin, et ta sureb… See, kuidas ta vaiksele segamisele ei reageerinud ja kuidas õed ta lõpuks sõna otseses mõttes maast lahti lõid – see vist ei unune iial," jagab Maret.
Kahekuusena sai Andres haiglast koju. Käes oleks pidanud olema 36. rasedusnädal, eeldatud sünnitähtajani veel terve kuu. Kolmeaastasena diagnoositi Andresel autism, kuid üsna leebes vormus. Tänaseks on Andres kaheksaaastane koolipoiss. Füüsiliselt täiesti terve. Kõne on kehvavõitu ja lugemine edeneb pisut visalt, kuid matemaatikas klassi parim.
Aitäh Sulle, Maret, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
