Lasteaiaeast saati emaks olemisest unistanud Kristina sai oma pisikese ime viimaks kätte - mis siis, et selleks tuli üle elada vaakum ja pärasoolde rebenenud lahklihalõige.
Nooruke Kristina (20) on tahtnud lapsi saada nii kaua, kui ennast mäletab. "Ütlesin juba lasteaias, et kui suureks saan, saan emaks," nendib ta. Oma tulevase kaasaga kohtus neiu juba 14-aastasena. "Ta on minust seitse aastat vanem. Mina olen tagasihoidlik ja tema ka vaikne - klapp oli hea ning kokku me jäime."
Vaid 16-aastasena hakkas Kristina salamisi planeerima esimest last. Ise veel lapseohtu neiu jäigi rasedaks. "Ma olin nii õnnelik, aga teised mitte," meenutab tüdruk. Kristina vanemad ja lapse isa saatasid tüdruku aborti tegema. "Ma mäletan seda päeva nagu see oleks olnud eile. Tugevad kõhuvalud, väga palju verd ning lõpuks see pisike veel arenemata väike loode, kes minu seest välja tuli."
Rasket kogemust trotsides jäi paar aga ikka kokku. Selleks ajaks, kui Kristina sai 19, kooli lõpetatud ja noorpaaril oli oma maja olemas, otsustati uuele titale rohelist tuld näidata.
Kristina nautis rasedust väga. Sisetunne ütles, et tulemas on tüdruk, ja Kristina hakkas varakult lapsele asju valmis varuma. 30 nädalat rasedana oli naine tita tulekuks täiesti valmis. Pisike kavalpea lasi end aga oodata. Kui rasedus oli kestnud 41 nädalat, kirjutati saatekiri esilekutsumiseks. "Arst veel katsus emakat ja surkis seal palju, sest nii võib laps ise sündima hakata," meenutab Kristina.
Päeva enne esilekutsumist veetis Kristina koristades ja haiglakotti sättides, jõudes magama kell pool 2 öösel. Juba kella kolme ajal äratas teda aga tugev valusööst, millele järgnesid veel paar-kolm valu. "Ärgates olin pahane, sest tahtsin magada - hommikul kell kaheksa oli vaja esilekutsumisele minna. Läksin vetsu, kus limakork tuli ära. Tuhud jätkusid. Esimesed kaks kannatasin ära, siis läks juba hulluks. Nagu keegi lööks jalaga kõhtu. Ma ei saanud aru, miks nad nii valusad on! Olin alati arvanud, et valu hakkab vaikselt ning järjest tugevamaks läheb..."
Kella poole viie ajal olid valud juba niivõrd väljakannatamatud, et sõideti haiglasse. Kristina sai kohe sünnitustuppa, kus ämmaemand mõõtis emakakaela avatuseks 5-6 sentimeetrit. "See tekkis kahe-kolme tunniga!" Kristina palus valuvaigisteid, kuid ämmaemand soovitas proovida vanni. Seal istuski naine järgmised paar tundi. Pärast vanni oli avatust seitse-kaheksa sentimeetrit, mis tähendas, et epiduraaliks oli hilja. Paljukest ei aidanud ka see, et lapse isa oli terve sünnituse Kristina kõrval. "Ta üritas selga masseerida, aga kuna see tõi tuhu just esile, siis keelasin ära. Ja muud tal teha ei olnudki - paar korda surusin tal kätt ja kõik."
"Ainus, mis aitas mul kuidagi need valud üle elada, oli WC potil istumine. Miski muu ei aidanud! Valutasin kella poole 11-ni, kui lõpuks veed avati. Siis hakkasid pressid." Presse kirjeldab Kristina kui suurt ja vastupandamatut tungi pressida, tunnet, et keha hakkab ise pressima, isegi kui mõistus seda ei taha. Pooleteise tunni pärast hakkasid pressid järgi andma, aga pisike plika oli ikka veel sügaval ema sees. Esialgu prooviti sünnituse edenemisele tilguti abil kaasa aidata. "Pressisin nii tugevasti, et tundsin ise, kuidas laps välja tuleb, aga kui press läbi sai, vajus ta mu sisse tagasi," meenutab Kristina.
Terve eelneva päeva kodus rassinud ja seejärel vaid poolteist tundi maganud Kristina hakkas viimaseid jõuvarusid kaotama. "Võeti kasutusele vaakum ning mind lõigati katki. 1. märtsil, kell 13:26 sündis lõpuks meie väike Alexsandra. Kaalu 4055 grammi, pikkust 54 sentimeetrit."
Õnnetul kombel ei päästnud ka lahklihalõige Kristinat rebenditest - lõige rebenes pärasoolde. Kristina veeretati operatsioonisaali, kus talle tehti üldnarkoosis seitse õmblust. Ta ei tohtinud kümme päeva istuda, kuid haav ei valutanud oluliselt. "Sünnitusjärgses kontrollis aga öeldi, et järmine laps tuleb vast keiser."
Vaakumsünnitust meenutas mõnda aega ka suur muhk Alexandra peas, mis siis ise kadus. Alexandra on rahulik beebi, kellele meeldib keskmisest vatsündinust oluliselt rohkem ärkvel olla, räägib uhke ema.
Aitäh Sulle, Kristina, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
