Kui Annika (26) oma elukaaslasele Reijole (34) lapseootusest teada andis, oli paar koos olnud vaid neli kuud. Annika on aga naine, kelle jaoks selline ootamatus ei tähistanud sugugi halba üllatust, vaid hoopis suurt õnne! Ta jagab meiega oma lugu:
"Teismelise tüdrukuna olin seadnud endale eesmärgi, et hiljemalt 25-aastasena tahan ma olla ema. Selleks ajaks pidi mul olema hea ja armastav mees ning ülikoolidki lõpetatud," räägib Annika. See unistus varises kolinal kokku, kui naine oli 20 - Annika pidi läbi tegema operatsiooni, mille tagajärjel võimalus loomulikul teel emaks saada kahanes nullilähedaseks.
Noore optimistina jõudis Annika järeldusele, et kui tema enda sees pisike ime kasvada ei saa, siis vanemliku hoole pakkumine nendele lastele, kel seda pole, on samuti ime. Ta plaanis tulevikus lapsendada. Naine lõpetas ka rasestumisvastaste tablettide kasutamise - milleks!
Viis aastat hiljem, 2015. aasta lõpus jooksis Annika elutee kokku Reijoga, keda naine sõbrana tundis juba paar aastat. 2016. aasta aprillis, vaid neli kuud pärast suhte algust avastas Annika, et ootab last.
"Oh neid pisaraid, mis mul mööda põski alla voolasid... Kuna ma ei suutnud esimest rasedustesti uskuda, tegin neid kokku kolm. Kui sulle on varem öeldud, et sa ei pruugi lapsi saada, siis on neid kahte triipu päris raske uskuda," kirjeldab Annika.
"Õhtul läksin Reijole külla ja panin rasedustesti lauale. Kartsin kõige hullemat," räägib naine. Ennegi on mehed naisi ootamatu raseduse tõttu maha jätnud - mis siis veel neljakuuse suhte järel. Enne, kui Reijo sõna suust sai, kinnitas Annika, et ei loobu rasedusest mingil tingimusel ja kasvatab lapse üksi üles, kui mees seda ei soovi.
"Jah, tugeva Eesti naisena oleksin ma seda ka teinud. Ükski vägi poleks pannud mind teisiti otsustama ja temast loobuma. Kuid selle jutu peale vaatas härra mind vägagi altkulmu, kallistas ja sõnas: ta on meie pisike ime!" Annikal ei jäänud muud teha, kui taaskord õnnest nutma puhkeda.
Raske kerge rasedus
Esimesed kolm raseduskuud olid väga rasked. Iiveldus ei jätnud Annikat hetkekski, naine ei saanud süüa, ei kannatanud pea ühtegi lõhna ja oli pidevalt unine. "Selle kõige juures tuli aga täiskohaga tööl käia ja oma magistritööd kirjutada," lisab vapper naine.
Tita tundis end aga kõhus suurepäraselt, kõik meditsiinilised näitajad olid parimas korras. "Ultraheliuuringul saime teada, et ootame poega. Lootsime, et ehk näeme poja näokest kah, kuid see põikpea ei näidanudki end meile enne, kui sündides. Kõik naersid, et minu iseloom juba varakult!"
Algas suvi, Annika lõpetas õigusteaduste magistriõpingud ja elupõlisest linnapreilist sai maapreilna. "Kolisime maale, sest lapsel on siin parem kasvada - või noh, selline on meie arvamus," selgitab ta.
"Ma olin enda jaoks n-ö selgeks teinud, et sünnitades ei taha ma mingeid valuvaigisteid. Teen seda nii, nagu meie esivanemad olid teinud. Tahtsin tunda seda ürgset tunnet, ega tahtnud olla halvem, kui meie enda emad, sest nemad tõid meid siia ilma ilma ühegi valuvaigistita."
Lapse esialgne sünnitähtaeg 19.12.2016 andis põhjust naljatleda, et issi saab sünnipäevakingiks poja, sest Reijo on sündinud 23. detsembril. Kuid nii ei läinud.
Ootamatu algus
"38. rasedusnädalal selgus, et mul on vererõhk liiga kõrge. Kui küsite, kui kõrge on kõrge, siis mul oli see 167/120 ja isegi üle! Olin ühe öö haiglas sünnituseelses osakonnas sees, kus sain peale rohud. Kuna muud näitajad olid korras, siis sain nädalaks koju. Tingimusega, et kui tervis halveneb, pean koheselt haiglasse pöörduma. Kui aus olla - ma ise ei saanud arugi, et vererõhk nii kõrge oli," meenutab Annika. Kodus võttis ta iga päev tablette ja mõõtis vererõhku, kuid näitajad ei muutunud.
12. detsembril tagasi haiglasse pöördudes lootis Annika, et talle antakse uued juhised ja saadetakse taas koju. Aga ei! Arst teatas hoopis, et sünnitus kutsutakse koheselt esile, sest ema keha ei pea enam vastu. Tehti KTG ja anti esimene doos suukaudset vedelikku misoprostooli. "Hiljem kuulsin, et osadel on esilekutsumine kestnud mitu päeva. Minul läks õnneks - vaid tund pärast esimest annust hakkasid valud pihta. Teatasin mehele kah, et olgu valmis - siin võib öösel asjaks minna."
"Nii ma siis valutasin seal haiglas. Öösel käisin kaks korda dušši all ja jalutasin mööda koridore. Und ju ei olnud - ärevus ja valud vaheldumisi. Tunnid venisid nagu tigu." Ärevusest uneta möödus ka Reijo öö, kes hommikul kohe haiglasse sõitis. "Kell 9:15 avati veed. See oli omamoodi tegemine, sest lapse pea ei olnud veel vaagnasse fikseerunud – niisiis üks arst fikseeris pead ja teine avas samal ajal veed. Mnjaa... mõnus tunne see ei olnud!" Pärast vete avamist suunduti sünnitustuppa. Annika märkis ämmaemandale naerdes, et hiljemalt kell 16 võiks laps käes olla! Järgnevad sündmused kinnitasid aga taas, et sünnituse kulgu ette planeerida ei saa. Läheb, nagu läheb.
"Mul kadusid tuhud ära, mis tähendas seda, et peale pandi oksütotsiini tilgad, mis sünnitegevust kiirendavad. Natukese aja pärast käisidki valud kolme-nelja minuti tagant. Hingasin need ilusti üle ja jalutasin mööda palatit ringi, viskasin veel mehega naljagi. Ütlesin ämmaemandale ka, et ma ei taha mingeid valuvaigisteid - ta oli sellega sada protsenti nõus."
Kell 14 mõõtis ämmaemand emakakaela avatuseks kaks sentimeetrit. Kaks! Sama palju, kui hommikul enne vete avamist! Annika oli nii pettunud, nagu kogu maailm variseks kokku. Nüüd ütles ka ämmaemand, et ei saa arvata, kaua veel lapse saabumiseni aega minna võiks. Nii Annika kõhule kui ka lapse peale kinnitati andurid. Lisati veel üks tilgutikott, mis tõhustaks emaka tööd. Kolmandaks vererõhku alandav tilk.
"Valud olid nüüd ühe-kahe minuti tagant. Oi, see oli midagi jubedat! Su keha ei jõua ühest valust veel toibuda, kui juba uus peale tuleb. Mingi aja kannatasin selle kõik ära, siis aga murdusin ning ütlesin, et tehke mulle see epiduraal, sest ma enam ei suuda," meenutab Annika. Valud muutis üleelamatuks see, et kolme tilgutikoti ja lapse pea küljes olevate andurite tõttu pidi naine pea liikumatuna voodil lamama.
"Reijo saadeti palatist välja ja sain epiduraali. See mõjus vaid vasakule kehapoolele ja sedagi vist osaliselt, sest valud olid endiselt väga tugevad," nendib Annika. Edasised mälestused on hägused. "Tean, et vahepeal sünnitegevus peatati, kuid miks seda tehti, ma kahjuks enam ei mäleta. Vist oli seotud sellega, et laps ei tundnud ennast hästi."
Oodatud lõpp
Kell 16, mil Annika oli lootnud rõõmsalt sünnitanud olla, palus ta ämmaemandalt keisrilõiget. "Mu keha vappus valudes, pisarad olid silmis ja ma lihtsalt ei suutnud enam." Kui tavapäraselt saab ämmaemand lootusetust tundvat sünnitajat rahustada, et sellised mõtted ja tunded on normaalsed ning mööduvad peatselt, siis Annika ämmaemand nõustus temaga. "Ta ütles, et vaatab avatust, ning kui olukord paranenud pole, tuleb tõesti keiser teha, sest mu keha ei pea enam kaua vastu. Samal ajal palusin ma sõna otseses mõttes Jumalat, et oleks täisavatus ja saaksin oma pisikese ime ise ilmale tuua. See oli alati olnud minu unistus."
Sel korral naeratas õnn koos ämmaemandaga - täisavatus ja roheline tuli pressimiseks. Esimesed pressid Annika lihtsalt hingas üle, et keha pisut puhata saaks. Järgmise kahe pressiga jõudis aga pisike ime viimaks pärale. "Ta pandi mu rinnale, ja uskuge või mitte - nüüd viimaks ma ei nutnud. Hoopis imetlesin oma väikest nöbininaga poissi."
Annika ei vajanud ainumastki ilupistet, ämmaemand sai aga naerdes öelda, et ega naine sünnikellaaja ennustamisega palju mööda ei pannudki - kell 16 poiss kätel ei olnud, kell 17:18 aga küll. Optimistliku ämmaemanda eest on Annika enda sõnutsi tänulik elu lõpuni, sest kõige raskematel hetkedel on sünnitajal hädasti tarvis kedagi, kes oskab meeleolu rõõmsamaks muuta. Teist samapalju oli ses vallas kasu Reijost.
"Nüüdseks on meie pisike ime olnud meiega kaks kuud. Ma pole kedagi nõnda armastanud, kui seda nöbinina ja sügavate põselohkudega väikest beebipoissi. Tõesti on nii, et kõik see valu ja karm kogemus ununeb, kui laps rinnale tõstetakse," ütleb Annika. Tagantjärele oskab ta raskuseid ka tänada, sest just tänu neile on ta õppinud igas negatiivses alati ka positiivset leidma.
Aitäh Sulle, Annika, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
