11-päevane Kert-Kristjan. Foto: Mariann Treimann
Egle (25) poja pikk ja käänuline sünnilugu algas tegelikult juba enne rasedaks jäämist. Rasestumine oli keeruline ülekaalu tõttu ning lahenduseni viis maovähendusoperatsioon. Siis tundus beebi tulekuks olevat roheline tuli, kuid plaane segas raske kõhukelme põletik, mille tüsistusena sai Egle ka kopsupõletiku ning veetis nädala haiglas. Pärast seda tahtis ta anda kehale aega taastumiseks, kuid Kert-Kristjanil olid teised plaanid.
Rasestumine tuli ootamatult ning jäi tükiks ajaks saladuseks. “Kuna mul on päevad alati olnud nagu jumal juhatab, ehk väga ebaregulaarsed, siis ei pööranud ma neile erilist tähelepanu. Mai keskel tekkis mul järsku imelik väsimus, kogu aeg tahtsin ainult magada, lisaks minestasin kahel korral,” räägib Egle. Rasedust ta siiski kahtlustada ei osanud, sest puudusid kõik muud tunnused - ei olnud ei iiveldust, oksendamist ega lõhnatundlikkust. “Arvasin, et keha alles taastub, lisaks oli sel ajal mees pikkades komandeeringutes, nii et stressi oli ka rohkem,” leidis ta väsimusele mitmeid erinevaid põhjendusi.
Ka juuni alguses arvas Egle veel, et päevad hilinevad. Rasedus ei tulnud mõttessegi, sest oli ju plaanitud sellega natuke oodata. Testi otsustas ta teha vaid seetõttu, et saaks ees ootaval günekoloogi visiidil öelda, et ei ole rase ja uurida, et miks päevad hiljaks on jäänud.
“Umbes 20 sekundit peale testi tegemist viskasin korra pilgu peale ja oh juudas, kui ma kahte kriipsu nägin! Ei suutnud oma silmi uskuda. Arvasin, et olen liiga unine ja vaatan valesti,” kirjeldab Egle oma esimesi emotsioone positiivset testi nähes, kuid ka kolm minutit hiljem olid kaks triipu endiselt nähtaval.
Kuna veel eelmisel õhtul oli paar omavahel rääkides soovinud lapse saamise edasi lükata, ei osanud Egle uudist mehele kuidagi serveerida. “Kirjutasin ja kustutasin oma neli korda, lõpuks tegin positiivsest testist pildi ja ütlesin otse, et olen rase,” meenutab ta. “Helistasin arstile, et aega varasemaks saada ja sain raseduskahtlusega aja kohe ülejärgmiseks päevaks,” hakkas Egle kohe tegutsema. Igaks juhuks tegi ta järgmisel päeval ka teise testi, mis osutus samuti positiivseks.
“Minu tunded ja emotsioonid olid segamini,” meenutab ta. “Ühelt poolt nii lootsin, et testid ei valeta ja oleksin rase. Samas teisalt oli suur hirm, sest esimese lapse kaheksa aastat tagasi kaotasin,” kirjeldab Egle enda sees valitsenud segadust. “Enne esimest visiiti jalutasime mehega männimetsas ja tegime aega parajaks, ning siis küsisin temalt, et kas jätame lapse alles või mitte. Mees ütles, et muidugi jätame!” räägib Egle. Nii jäigi arstikabinetis kõigist kahtlustest ja hirmudest järele vaid suur õnnetunne.
“Olin nii nii nii õnnelik ja kogu ülejäänud rasedus kulges üldiselt probleemideta. Tekkis vaid b-vitamiini puudus, aga ka selle sai lahendatud,” ei ole Eglel raseduse kohta ühtegi halba sõna öelda. Sünnitähtajaks ennustati 5. veebruarit. “Ma olin terve raseduse nii ootusärevuses ja õnnelik, et ma rase ja laps tuleb ja oh seda eufooriat,” ei tule tal headest emotsioonidest puudu. Koos mehega käidi ka erinevatel perekooli loengutel ja harjutati, kuidas sünnitust kergemaks muuta. Lõpuks oligi ennustatud päev käes.
“Täpselt 5. veebruari hommikul ärkasin valude peale, mis olid ülinõrgad,” meenutab Egle. Kuna valehäireid oli olnud ennegi, ei pööranud ta neile suuremat tähelepanu. “Valud kestsid terve päeva õrnalt, ehk siis ma ei pidanud neist üle hingama ja need ei seganud kuidagi minu toimetusi mis päeval tegin.” Õhtul kella seitsme paiku hakkas ta valusid siiski igaks juhuks mõõtma, sest terve päeva kestnud valehäire tundus kahtlane ning valusid ei leevendanud ka no-spa tabletid. Kella 23 paiku otsustasid nad siiski haiglasse kontrolli minna. Mees tegi kodus veel nalja, et ei tea kas haiglakotti on ka tarvis, mille peale Egle vastas, et ega see tükki küljest ei võta, aga vaja ka pole. “Arvasin, et sünnitama ma küll veel ei hakka,” naerab ta nüüd.
Haiglas tehti Eglele KTG, mis näitas et valud on iga 2-3 minuti tagant. Avatus oli 2,5 cm. “Alles siis jõudis mulle kohale, oodatud hetk on käes.” Pere paigutati sünnitustuppa, kus Eglel oli ikka veel tune, et õiged valud pole veel kohal. “Isegi veed polnud veel tulnud!” selgitab ta. Pikapeale võttis siiski juba aa-tama ja uu-tama. “Sel hetkel oli mul meelest pühitud igasugune perekooli loeng ja õpetussõnad hingamise kohta. Kui valuhoog tuli tõmbusin krampi ja hoidsin hinge kinni mis oli väga vale,” teab Egle tagantjärgi. Õnneks oli toeks mees, kes käis ja mudis selga ja õpetas, kuidas hingata. “Temast oli nii palju abi,” on Egle siiamaani tänulik.
“Vanni ma ei läinud ja mitte mingisuguseid valuvaigisteid ma ei kasutanud,” meenutab Egle. Kell kaks ööse vastu 6. veebruari oli avatust 7-8 sentimeetrit ning ämmaemand avaldas lootust, et kella kuueks on laps käes. “Selle peale hingasin raskelt, et oeh - nii kaua veel,” räägib Egle, et sünnitusel oli ka raskeid momente. Kuna lapse pea külge oli vaja ühendada südametegevust mõõtvad juhtmed, tehti Eglel veed lahti. “Vot siis algasid need õiged valud!” läksid edasised sündmused juba kiiresti.
“Mõni aeg hiljem tundsin presse ja käskisin mehel ämmaemanda kutsuda. Mees ütles, et pidi ju veel aega minema, kuid mina vaidlesin vastu, et hakkan kohe sünnitama,” meenutab Egle. “Ka ämmaemand ütles, et ei näe veel midagi ning läks minema.” Natukene hiljem oligi õige aeg käes ja Egle hakkas pressima. See aga ei läinud lihtsalt. “Ämmaemand ütles mulle, et hinga ja pressi samal ajal, mina aga ei suutnud kahte asja korraga teha,” selgitab Egle. Varsti sai ka jõud otsa, kuigi nii ämmaemand kui ka mees olid kõrval toetamas. “Pärast pikka pingutust oli lõpuks pea väljas. Kokku lugesin ma kaheksa pressi. Lõpuks kell 03:46 kuulsin beebi nuttu.”
“Ämmaemand ütles, et palju õnne - teil sündis poeg ja laps pandi mu rinnale,” on Egle siiani emotsionaalne ja meenutab, kuidas ta õnnest nuttis. Õmblemise ajaks andis ta lapse issi sülle ning viidi läbi ka mõõtmis- ja kaalumisprotseduurid. Laps sai sünnihindeks 9/9, pikkus oli 54 cm ja kaal 4108 g. “Mina sain endale palju õmbluseid, kuid see magamata öö oli seda väärt!” on Egle siiani õnnelik. Ka laps on rõõmus ja rõõsa ning sai nimeks Kert-Kristjan.
Tagantjärele on Eglel kahju, et ta ei lasknud lapsest kohe peale sündi pilti teha - sellised asjad ei olnud lihtsalt meeles. Siiski on rõõmsat sündmust meenutamas järgmisel päeval peretoas tehtud pildid. Kert-Kristjan saab peagi 6-kuuseks, on 70 cm pikk ja kaalub üle 10 kilo ning tal on juba suus kaks hammast.
Palju õnne Eglele ka Emmede Klubi toimetuse poolt ja aitäh oma lugu jagamast!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
