Sünnilugu: Kuidas Alissia siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Alissia siia ilma sai

02. May 11:24 Emmede Klubi Emmede Klubi

"Minu tütar on täna, kui meie lugu kirja panen, seitsme kuu vanune. Sama kaua olen mina olnud ema," alustab oma sünnituslugu Jane (30). "Mäletan esimesi mõtteid oma lapsest juba väga varasest noorusest. Toona soovisin, et mu esimene laps oleks tütar, kuid samas arvasin, et tal võiks olla vanem vend. See pole ju võimalik? Aastaid hiljem selgus, et on küll!"

Kohtasin meest, kellel oli seitsmeaastane poeg. Meie suhe kulges edasi. Mina sõnavaraga liitus kärgpere. Kogesin väga tugevalt selle peremudeli rõõme ja valusid, naeru ja pisaraid. Õpin veel tänagi, kuid suuremad raskused ja muutused ületatud, jõudsime kolmekesi ühisele otsusele, et perre võiks sündida veel üks laps. 

Minu unistus lapsest oli seks ajaks kasvanud unistuseks lastest. Unistasin kaksikutest. Rääkisin mehele, kui vahva see oleks, kui meil oleks kaksikud - poiss ja tüdruk. Mees laitis mu mõtte maha. Tuletas meelde, mis maksavad lasteaia kohad, palju üldse kulub raha kaksikutele, kuidas me oma koju mahume jne. Kuid mina ootasin kaksikuid sama palju kui rasedustestil kahte triipu.

Neid triipe ootasime kaua. Kui ma n-ö kohe rasedaks ei jäänud, muutsin eluviise - loobusin alkoholist, kohvist, proovisin olla võimalikult tervislik, teha kõike, et rasedaks jääda. No ei toiminud. Kui olime pea aasta proovinud, lõin käega. Oli detsembrikuu, tulemas jõulud ja aastavahetus ning mina otsustasin, et jah, ma tahan hommikuti tassi kohvi, ning jah, ma tahan pühade ajal pokaali või paar ka veini. Vabaks laskmine toimis. Jaanuaris olidki kaks triipu käes!

Emotsionaalne rasedus

Meid ootas ees reis Balile koos seitsmenädalase kõhubeebiga, kui nii võib öelda. Ämmaemand ütles, et tegelikult ei ole hea nii varases raseduse alguses võtta ette nii pikka lendu (kõige pikem ots 9,5 h). Kuid reis oli ostetud ja mõtlesime, et kui beebi tahab meile tulla, peab ta selle reisi vastu. Reis kulgeski ilusti. 

Mäletan, kui elevil ma raseduse alguses olin. Rääkisin sellest kohe oma päritoluperele, kui kolm kuud täis sai, siis ka lähimatele sõpradele. Laps sündis septembris, aga juba märtsikuus otsisin lapsele lisaks kõigele muule ka söögitooli ja olin löödud, kui kõik oksjonid osta.ee-s kaotasin... Kuni lõpuks sain aru, et ega ta ju sünnitusmajast otse sinna söögitooli ei istu - ju on sellega veel aega.

Siiski käisin mehele pinda, et ta ikka lapse toas remondi ära teeks. Mul oli kinnisidee, et teisiti ei tunne laps, et ta on oodatud. Nüüd, kui laps käes, ei näe ma remonditud tuba enam olulisena. Kui saaksin ajas tagasi minna, siis seda ma enam ei nõuaks. Kuid rasedana tundus see miskipärast ülioluline.

Veel mäletan rasedusest, et olin väga emotsionaalne. Vaatasin multikat, kus kotka ainuke muna kukkus pesast välja ja mul oli tükk tegu pisarate tagasi hoidmisega. Rääkimata siis “hästi lõppevatest perefilmidest”!

Kaalus võtsin juurde 20 kg. Ämmaemand nimetas seda lopsakaks kaalutõusuks, kuid kõht hakkas paistma alles seitsmendal kuul. Võisin vabalt ringi jalutada ja keegi ei saanud aru, et ma rase olen.

Ja kuigi juba esimese ultraheliga oli selge, et kaksikud meile ei sünni, saime peatselt teada, et sünnib tütar. Minu lapsepõlvesoov oli täide läinud. Minu esimene laps on tütar ja tal on vanem vend!

Proovige vaiksemalt, teised magavad?!

Ja siis sai 40 nädalat täis. Ei midagi. Läksin 41. nädalal arstile ennast näitama. KTG-d tehes selgus, et beebi süda lööb liiga kiiresti ja mind jäeti sünnituseelsesse osakonda. Kutsusin ka mehe enda juurde, kuniks külastusaeg seda lubas. Hilisemad KTG-d olid kõik korras, kuid hops - kell pool kolm päeval tulid veed ära. Mees pidi kell 19 osakonnast ära minema ja mina lubasin, et kui asjaks läheb, helistan.

Seal ma siis lamasin, magada ei saanud, ärevus oli suur, proovisin lugeda, aga tundsin, kuidas tuhud läksid valusamaks ja tihedamaks. Minuga samas palatis oli veel üks naine, kes soovis end magama sättida. Minul läksid aga valud aina hullemaks ning ma sain aru, et ei lase oma siplemise ja oigamise tõttu palatikaaslasel magada. Tundsin ennast halvasti. Proovisin valude ajal olla võimalikult vaikselt, kuid see oli pea võimatu ning tekitas lisastressi. Ajasin end voodist välja ja otsisin valveõe. Palusin, et kas ta vaataks mind üle? Ta ütles, et proovigu ma magada ja hommikul vaadatakse mind üle.

Mõne aja möödudes läksin sama palvega valvearsti juurde ja lisasin, et mul tuleb ka palju rohkem verd. Arst küsis, palju seda verd siis on, kuid saatis mu ikkagi tagasi palatisse. Kuna mul olid kohutavad valud, siis olin seal umbes kaks minutit ja läksin jälle tagasi õe juurde. Ta endiselt keeldus mind läbi vaatamast, soovitas magada või duši alla minna. Vaatasin seda naist, kellega ma palatit jagasin ja kes kattis kätega kõrvu, kuna mu valutamine ei lasknud tal magada, ja ma otsustasin duši alla minna.

Kui vesi voolas ja tuhusid ei olnud, oli ju täitsa mõnus. Tuhu ajal oli aga selline valu, mida ma polnud ettegi kujutanud. Ju ma seal nii palju häält tegin, et valves olnud õde koputas uksele ja oli nõus KTG tegema. Olin tänulik. KTG-st mäletan seda, kui valus mul oli, ja õe sõnu: mind viiakse üle sünnitusosakonda, aga proovigu ma vaiksemalt olla, sest teised tahavad magada. Kell oli pool kolm öösel. Ühest küljest tundsin ma suurt kergendust, mind viiakse teise osakonda, aga teisalt mõtlesin, et kuidas see õde sai mulle niiviisi öelda?! Proovigu ma vaiksemalt olla... ma ju proovisingi! Panin oma asjad kiiresti kokku ja helistasin mehele, et hakaku ta nüüd tulema, mul võib asjaks minna.

Tere tulemast!

Sünnitusosakonnas öeldi mulle, et häält võib teha nii palju ja nii kõvasti kui tarvis, tähtis on, et mina ennast hästi tunneksin. See võttis pingeid maha. Ja häält ma tõesti tegin. Ootasin mehe ära ning palusin siis valuvaigistit. Sellest oli palju abi. Jutustasin vaikselt mehega ja saime mõlemad ka veidi magada. Hommikul tuldi mind vaatama, kuid emakakael oli avanenud vaid 2,5 cm. Mulle otsustati anda antibiootikume, kuna beebi oli liiga kaua olnud veeta. See tekitas taas ärevust. Mis siis saab, kui kael ei avane nagu vaja, kas kutsute sünnitus esile, küsisin mina. Sain vastuse, et sünnitus juba käib.

Läks veel veidi aega ning mind vaadati taas üle - emakakael oli täielikult avanenud, beebi hakkas tulema! Ning siis, vupsti, meie beebi sündis. Ja see osa oli kogu sünnituse juures kõige lihtsam. Mulle tehti paar väikest õmblust, kuid kui tütreke juba rinnal oli, tundus see kõik nii tühine. Olime mehega sõnulseletamatult õnnelikud. Tere tulemast, kallis tütar!

Üks beebi on piisav

Tänaseks üle poole aasta emana olen rõõmus, et mul sündis vaid üks beebi mitte kaksikud. Kui raseduse aeg tegin plaane, millal võiks sündida järgmine beebi, siis täna ma seda enam ei mõtle. Armastan oma tütart ja olen tema üle uhke, kuid hetkel tunnen, et üks on piisav. Pealegi on tal ka vanem vend, kes elab koos meiega!

Beebi tõesti muudab elu palju. Öösel on raske üleval olla, ennast pesema jõuan harva, tihti avastan, et riided on koos kaka või piimaga, kodu korrashoid on jäänud unarusse, mehega kahekesi olemist on jäänud väga väheseks jne. Kõik see, milleks päriselt ettevalmistuda ei ole võimalik. Kõik see, mis enne ise kogemust tundus, et pole nii hull midagi - samamoodi nagu sünnitusvalu. Tõsi, tänaseks ma neid valusid enam täpselt ei mäleta, kuid ma mäletan, et need olid kohutavad.

Olen rõõmus, et meile sündis imekaunis laps ja ma tahan kasvatada teda oma parimate teadmistega ning armastada kogu südamega ning tingimusteta.

(Foto: Kalev Lilleorg)

 

 

Aitäh Sulle, Jane, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid Emmede Klubi postkasti.