Tihtilugu tundub valu sünnituse ajal nii jube, et naine võrdleb seda põlemise või auto alla jäämisega. Ämmaemandate sõnul on väga tavaline, et avanemisperioodi lõpus enne presside algust teeb sünnitaja läbi faasi, mil ta tahab alla anda - nii raske on, et enam ei suuda. Juba mõne aja pärast ei tundu kogetu aga üldse teab mis hull - hoopis täitsa talutav või suisa tore. Meiega jagab oma lugu Jaana, kelle poeg Markus tõi pärast äikselist ööd sündides päikese välja:
"Oli teisipäev, 41+2, ja mul oli arsti vastuvõtt. Kuigi miski ei viidanud veel sünnitusele, soovitas arst meil kodust Raplast Tallinnasse sünnitusmaja poole teele asuda. Sünnitusmajas küsiti mult esmalt, kas ma tahaksin, et veekott tehtaks katki. Vastasin arstile: "Ei, kui te juba nii küsite, siis ärge tehke." Kuigi juba teist nädalat üle tähtaja, lootsin siiski, et laps hakkab ise tulema.
Läksime hoopis koos mehega mööda pealinna jalutama ja kohvi jooma. Oh imet! Üsna pea algasidki kerged valutud emakakokkutõmbed. Paraku ei olnud see siiski piisav sünnitustuppa saamiseks - mind kirjutati sünnituseelsesse osakonda sisse ja mees pidi koju sõitma. Jõudis veel enne külastusaja lõppemist mulle kiirelt ajakirju ja nosimist tuua. Mäletan seda hästi, sest need kirsstomatid jäid mu viimaseks kehakinnituseseks.
Vaid tunnike pärast mehe lahkumist algasid üsna järsku üsna tugevad valud iga viie minuti tagant. Nii veider kui see ka ei oleks, ühel hetkel ma tundsin, et veed hakkavad kohe tulema. Jooksin ummisjalu tualetti ja jõudsingi pärale - veed tulid sinna.
Arst, kes tol õhtul valves oli, ei lubanud aga sellest hoolimata meest tagasi kutsuda. "Sa oled esmarase, sul läheb siin veel kaua," nentis ta. Kella 11-12 ajal hilisõhtul KTG all lamades kippus nutumaik kurku. Mina ju tundsin, et aeg on käes. Kas ma sünnitangi nüüd üksi, mees ei saagi meie lapse sünnist osa, mõtisklesin just, kui kuulsin järsku tuttavat häält koridoris: "Kus mu naine on?" Ma ei uskunud oma kõrvu - mees oli tagasi sõitnud! Nüüd suundusime kõik sünnitustuppa.
Kuidas kirjeldada sünnitusvalu? Nagu oleksin auto alla jäänud. Liiga piinarikas. Alguses alakõhuvalu, siis valu kõikjal kõhus ja siis juba ka seljas. Ning seljavalu - see oli hullem kui alakõhu valu. Teist sellist valu pole ma oma elu jooksul kogenud. Õnneks tulin toime ilma valuvaigistiteta.
Ühel hetkel tundsin, et vajan õhku, ja suundusin osakonna rõdule. Kui ämmaemand mind sealt avastas, sain muidugi pahandada: tean teid rasedaid, hakkab paha, kukud alla! Mina mõtlesin ja ütlesin siiralt: "Ei tea, kuidas ma selle suure kõhuga siit üle piirde kukkuda saaksin?" Kuulekana suundusin aga tagasi sünnitustuppa, duši alla, kus veetsin terve ülejäänud öö. Et KTG jaoks duši alt välja ronimine kulges vaevaliselt, naljatles ämmaemand: "Tulema ei saa, aga kui tagasi vaja minna, lähed küll jooksuga!"
Mees, vaeseke, veetis oma öö WC potil istudes ja vait olles - just sedasi ma teda vajasin. Ühel hetkel otsustas kurnatud mees aga pisut keha kinnitada. Sõi seal samas, minu kõrval WC potil. Krõpsu. Mis sa ära teed, kui kõht tühjaks läheb. Mina igatahes sellest ööst peale enam Piraadi krõpse süüa ei saa :)
Rääkides veel mehe rollist sünnituse juures... Enne arvasin ma, et see on suurem. Tegelikult oli ta lisaks mulle pidevalt vee toomisele peamiselt vaid moraalseks toeks, kuid see tugi oli väga tähtis. Kui mina enam ei jaksanud, kinnitas tema: sa suudad! Mulle oli sümpaatne ka ämmaemanda moraalne tugi. Ta nimetas mind kallikeseks - see oli väga armas.
Umbes kella kolme ajal öösel tundsin, et nüüd on kõik, mina enam ei jaksa. Tehke mis tahate. Sünnitustoa akende taga kallas vihma, taevas mürtsus ja äike kaikus. Nägin silmanurgast, kuidas ämmaemand hakkas valmis sättima pisikesi beebiriideid. Järsku voolas minusse tagasi kogu mu jõud, meeletult suur soov oma last näha. Algasid pressid, mis osutusid hoopis kergemaks ja vähem valusaks kui tuhud olid olnud. Nüüd mõtlesin vaid oma lapsele ja meie esimesele kohtumisele.
Kell 5:04 tõin ilmale meie poja, kes sai nimeks Markus. Kui ta mulle kõhule pandi, vaatas ta mulle hetkeks otsa ja naeratas. See oli armastus esimesest silmapilgust sõna otseses mõttes. Nüüd möödus ka torm ja soe hommikupäike hiilis tuppa.
Kokku kestis sünnitus umbes seitse tundi - minumeelest üsna lühke aeg."
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
