Täna on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev. Et tõsta ühiskonna teadlikkust suitsiidide ennetamisest, jagab Peaasi tänase päeva puhul enesetapu või selle katse teinud inimeste lähedaste lugusid. Paraku puudutab suitsiidi teema valusalt ka lapsi.
Lapse kaotanud ema kirjutab:
Iga päev, iga tund, iga minut, iga sekund, iga hetk on suur väljakutse. Õppida elama ilma temata, ilma enda targa, andeka, ilusa, hooliva südame ja hingega pojata, oli ta ju ligi 18 aasta iga päev mu mõtetes olnud ja minu minevik, olevik ja tulevik.
Tihti ärkan öösel ja mõistan taas, et olen kurb, juba vahel unes näen ja tunnen, et olen kurb ja et see ei olegi üks väga halb uni, vaid kohutav reaalsus. Igal hommikul ärgates sureb mu poeg uuesti ja uuesti ja nii iga hommik. Igal hommikul tunnen seda tühjust, katkist ja õõvastavat tunnet, kui minu õnnelik maailm kokku varises. Kui minu pere läks katki, neljast liikmest sai kolm. Täiuslikust sai purunenud.
Kuid siiski ajan ennast püsti, kuigi ei tahaks, aga peab, mõeldes sellele, et noorem poja vajab ema, normaalset ema, kes on vahel naljakas, tüütu, lollitav, naerab, käib tööl, teeb süüa, on normaalne, mitte kurb ema. Ta ei tohi peale venna veel kaotada ema. Seega võtan kogu oma jõu kokku ja tõusen üles, kuigi iga minu rakk kehas on kurb ja tahakski igavesti magama jääda, et ma ei peaks enam kunagi kurvastama ja mõtlema, nendele kõikidele oleksitele, kahetsustele, olemata tulevikule, tema elamata elule, tema täitumata unistustele, mis ta oleks saanud sellele maailmale anda.
Vahel on nii, et kui naeran, siis tunnen ennast süüdi, et ma suudan naerda, tunnen ennast süüdi, et naudin kevadet ja suve, et vaatan filme, et teen ennast korda, et naudin sööki. Tunnen süüdi, et ebaõnnestusin enda meelest emana. Emad peavad ju enda lapsi kaitsma, aga ma ei osanud kaitsta oma poega tema enda eest ja selle haiguse
eest. Tunnen süüd, et arvasin, et veel on aega, et kohe läheb paremaks, et kõik saab korda. Tunnen süüd, et ta sünnitasin siia haiget tegevasse maailma, kuigi ma ei vahetaks seda ligi 18 aastat mitte millegi vastu ära. Ma olin ja olen nii uhke, et ma sain olla ta ema. Ta õpetas mulle nii palju, olema ema, hooliv, mitte egoistlik. Tegelikult on lapsed tulnud meid siia maailma õpetama, sain nüüd pärast ta lahkumist sellest aru.
Nüüd olen uurinud palju naeratavast depressioonist ja nüüd tean, kui salakaval ja ohtlik haigus see on. Nüüd tean, et appikarjed olid minu silme ees ja ma ei saanud aru, sest ma ei teadnud ja usaldasin enda arust professionaale. Nii oleks tahtnud, et keegi oleks võtnud mul õlgadest kinni ja vaadanud mulle silma ja öelnud, ema, teie laps põeb sellist haigust, see on nagu vähk, aga nähtamatu, sellele ei saa röntgeni pildil näppu peale panna ja vereprooviga avastada. Sellel on individuaalsed kuid mõned teadaolevad sümptomid, need on sellised ja sellised. Seda ravitakse nii ja nii.
Nii tahaks kedagi süüdistada, aga see ei aita, see ei too teda mulle tagasi. Vahel tahan samm sammult teada, mis juhtus tol ööl, aga see ka ei tooks ju enam teda tagasi. Tahaks nii teada, mis tegi ta katki, kus tuli see haigus, mis röövis ta rõõmu. Aga siis jälle, tuleb reaalsus, et see teadmine ei too teda tagasi. Mitte midagi ei too teda tagasi.
Vahel mõtlen, et huvitav, millise abikaasa ta oleks valinud, kas selle tüdruku, kes tal oli? Ja millised lapsed tal oleks olnud, kas ta oleks hea isa olnud ja mis eriala ta oleks valinud – kas oleks arstiks saanud või režissööri ameti valinud? Tal oleks pidanud mitu elu olema. Aga siis katkestan enda mõtte ja ei luba endal neid mõtteid enam mõelda, sest seda ju ei tule enam mitte kunagi. Ma ei saa kunagi teada. Aga vahel ikka eksin nendesse unistavatesse mõtetesse, kuigi pärast on valus.
Juba sellel aastal tegid FBs lõpetajate pildid haiget ja perepildid. Järgmisel aasta lõpetab tema klass ja tema sõbrad, tahaks nende üle olla rõõmus, aga kõik see ka torkab, et minu poja ei ole, see on nii ebaaus. Kui tulevad noored vastu, sellised tema vanused, siis torkab ka. Mõned meenutused torkavad: kohad, inimesed, asjad.
Vahel mõtlen, et tal on ju nüüd hea ja ma peaks sellega ju rahul olema, aga siis mõtlen, et ma ju tahan teda kallistada, temaga rääkida neid lahedaid ja asjalikke jutuajamisi, mis meil oli. Tahan ta kandiliseks mehistuvast, natuke juba habetunud näost kinni võtta ja põsele musi anda, öelda, et ma nii armastan teda, ja et miski, mis ta teeb, ei vähenda seda armastust, tahan helistada ja ta häält kuulda ja küsida, kuidas seal Taevas siis on, tahan ta nalju kuulda, tema nii lahedat huumorit, tahan teda taas laulmas kuulda, tema
muusikat, kitarri mängimas, bändi tegemas, köhimas, aevastamas, naermas, hingamas.
Ma nii igatsen teda ja see teeb nii haiget. Süda tõmbab rinnus kokku, raske on hingata, nutuklomp tuleb kurku, tekib paanika, tahaks nutta, aga kohe ei saagi, üritan selle valu alla neelata ja siis kui jõuan koju ja olen üksi, siis nutan nii, nagu väike laps, vahel lausa karjudes nagu haavata saanud loom. Siis mõtlen, et miks meiega nii pidi juhtuma, see on nii ebaaus. Kas ma kunagi üldse veel õnnelik olen? Siis saavad pisarad otsa ja jään vaatama tühjusesse, kogudes kokku need killud, milleks ma purunen ja taas püüda edasi elada võimalikult normaalselt. Võimalikult nii, et ümbritsevaid inimesi ära ei ehmataks ja eemale ei peletaks. Vahel ei suuda koduni oodata ja pisarad veerevad juba tänaval kõndides või bussis sõites või autoga sõites põskedelt alla ja mind ei huvita, mis inimesed mõtlevad.
Ja siis mõtlen, kuidas aidata nooremat poega, ta nii õrnas eas ja kuidas abikaasa hakkama saab, sest ta on nii vapper, lohutades mind. Minu ema ja isa, kes samuti leinavad ja kes samuti on katki. Õnneks ma tean, et Jumal on olemas, Ta ei saa küll kõike maailma halba ära hoida, Ta ei saanud küll ära hoida, mis me pojaga juhtus, aga Ta saab meid lohutada, kõigeväeline Jumal lohutab mind ja minu pere. Ta kallistab minu last ka Taevas, kus tal on nüüd hea, ja rahu olla. Ma pean nii mõtlema ja uskuma, muidu ma läheks hulluks. Ma pean mõtlema, et nüüd on tal hea.
Poja, aga see ei olnud ju ikkagi hea lahendus. Me igatseme sind nii nii väga, et selliseid sõnu pole olemas, millega seda tunnet kirjeldada…puhaku su hing rahus. Armastame sind!
Kui ma olin viisteist aastat vana, läks minu isa vabasurma. Sellest on nüüd peaaegu kakskümmend aastat möödas, aga mingid mõtted, emotsioonid jäävad kummitama ka peale neid aastaid.
Kuna olin tol hetkel läbinisti teismeline, muutis isa tegu mind tagasi lapseks. Vanemad hakkasid lahku minema. Isa suitsiidi päeva hommikul oli isa emalt palunud abi, et saada psühhiaatri juurde. Õhtul jõi isa palju alkoholi, ema proovis teda tunde ümber veenda. Suveõhtu oli ja ma jõudsin koju ja siis oligi kõik.
Mäletan, et mingi ajani käisid peal šokihood, kui ajas nutma, sest ma ei saanud päris täpselt aru, mis on juhtunud ja kuidas ma käituma peaksin, aga ema ei tulnud minu nutuhoogudega toime ja ükskord käratas mulle ja ma peale seda enam ei nutnud.
Mind saadeti kahe erineva terapeudi juurde. Üks neist nuttis, teine kiitis jalanõusid, mille isa oli ostnud. Abi sealt ei saanud, aga ei osanud ise ka end väljendada, et oleks abi vajanud. Kapseldusin vist ja mul jäi pikaks ajaks endast mulje, et olen hästi tugev inimene. Et saan kõigega hakkama ja muutusin oma ema toeks ka. Ema proovis ka endalt elu võtta, aga ei õnnestunud.
Õppeedukus muutus. Kohe peale isa surma kolisime emaga teise linna ja alustasin uues koolis. Seal oli väga raske ja viielisest sai korraga kolmeline õpilane. Ema oli pettunud ja ei saanud aru, miks ma enam toime ei tule oma õppimisega. Siis hakkasin
end järjest rohkem tegevuses hoidma. Leidsin endale nii palju erinevaid tegevusi, et polnud väga aega enam isa peale mõelda. Hakkasin taga ajama midagi, mis mind pidevalt kõige rohkem õnnelikuks teeks. Vältisin isegi isa haual käimist, sest ei tahtnud seda hauakivi näha. Seda päris leina ma vist ikkagi korralikult läbi ei elanud. See oli meie perele liiga suur šokk, et oleks osanud üldse kuidagi normaalselt käituda.
Isa surm ajas ka suguvõsa lõhki. Isa õde ja ema ehk minu vanaema andsid politseisse mõrvasüüdistuse ema vastu ja pidin käima tunnistusi andmas. Paljud asjad jäid lahendamata ja täiskasvanute käitumine ajas asjad hullemaks.
Olen pidanud aastaid hiljem ka veel nende tagajärgedega tegelema. Olin üle kolmekümne aasta vana, kui sain aru, et ei suuda enam pidevalt end õnnelikuna hoida ja langesin oma ootuste mittetäitumise järel depressiooni. Õnneks ei olnud väga raske depressioon ja otsisin koheselt abi. Selle haiguse järel hakkas päris tervenemine.
Oli aeg, kui mul oli nö ainult alusnahk peal ja olin väga tundlik, aga umbes pooleteise aastaga hakkas päris nahk peale kasvama. Mul läks väga kaua aega, enne kui õppisin end ise aitama. Selleks pidin raske tee läbima, aga sain jälile, et koguaeg ei pea õnnelik
olema – kõik päevad pole vennad.
Minu õnn ja heaolu on väga suures osas ainult minu enda kätes. Käisin hiljuti vaimse tervise esmaabi koolitusel. Sellest oli väga palju abi. Meie perel oli isa surma järel tugisüsteem olemas, aga keegi polnud sellise sündmusega varem kokku puutunud, vaimne tervis oli tabuteema. Kui mina näeks praegu viieteistaastast ennast, teaksin kindlasti paremini, mida teha. Teaksin küsimusi, mida esitada ja kuhu kedagi suunata, kes on oma lähedasest suitsiidi läbi ilma jäänud.
Üks oht minu elus on veel, millega hetkel tegelen. Katkises peres kasvanud inimene kipub peremustrit jätkama. Endine elukaaslane oli suitsiidsete mõtetega ja tundsin endal vastutust tema elu eest, sest proovisin oma isa päästa tema läbi. Nüüd peale suhte lõppu proovin end mustrist välja murda ja kogu oma elule hästi ausalt otsa vaadata. See
on protsess ja esimene samm – teadvustamine – on astutud.
Jõudu kõigile neile, kes sama teed sammuvad. Meie tervishoiusüsteem vajab palju rohkem kogemusnõustajaid. Materjali on tohutult. Aitäh Peaasi. Teid on väga vaja.
Abikaasa ja väikeste laste isa kaotanud naine kirjutab:
See juhtus 20 aastat tagasi minu jaoks väga ootamatult. Minu abikaasa, olles vaid 31-aastane, läks ühel hommikul tööle, ütles mulle lahkudes hellalt head aega ja enam tagasi ei tulnud.
Ta töötas metsanduses. Ootasin teda ööpäeva ning siis võtsin ühendust tema sõpradega, et äkki nemad teavad temast midagi. Ka nemad ei teadnud midagi ja siis ma helistasin Päästeametisse, et mu abikaasa on kadunud. Sellele järgnes politsei poolt lühike otsimisoperatsioon, kuid nad lõpetasid otsimise seoses saabuvate pühadega ja teatasid mulle, et mu abikaasa läks ilmselt pühadeks armukese juurde. Nad olevat näinud jälgi minemas bussipeatuse poole. Seda ei uskunud ei mina ega me sõbrad. Sõbrad ja tuttavad jätkasid otsinguid iseseisvalt. Ka majanaabrid ühinesid ning ülestõusmispäeval (pühapäeval) leiti ta elust lahkununa.
Antud juhtum on mõjutanud kogu minu ja me laste edaspidist elu. Meie lapsed olid tol ajal vaid nelja ja üheksa aastased. Kogu elu kukkus kokku. Esialgu oli vaid suur segadus ja väsimus, kuid uni ei tulnud nädalate ja kuude viisi. Magasin öösiti väga vähe, mis tekitas kurnatust. Ma tahtsin vaid lamada, kuid lapsed vajasid igapäevast hoolt. Ei oskagi öelda, kust tuli jõud, et end tööle sundida ja lapsed kooli ja lasteaeda saata/ viia. Mäletan vaid, et see oli kohutavalt raske. Elasime üks päev korraga. Magasime esialgu kolmekesi elutoa põrandal koos. Nii oli kõigil natukenegi parem ja lastel ilmselt turvalisem.
Ma tundsin end nii halvasti, mis piltlikult väljendades on selline: “Olin madalam kui muru”.
Abi sain kõige enam sõpradelt ja oma vanematelt. Nemad olid need, kes olid alati olemas. Samas esimese sammu pidin ikka ise tegema, sest ka sõpradel oli keeruline minuga edaspidi suhelda, ka nemad ei osanud olla. Samuti otsustasin sellest asjast mitte rääkida, sest oli nii valus. Ma kartsin, et inimesed mõistavad ka minu selle pärast hukka, et miks ühe naise mees endaga nii teeb? Mis on tema süü selles? Tegelikult ma räägi sellest eriti siiani. Ma ei räägi sellest ka oma lastega, kes on praegu täiskasvanud. Ei taha ja ei oska. Nii palju on vastusteta küsimusi. Segadus mu hinges pole seoses selle asjaga siiani kadunud. Analüüsin kõike aeg-ajalt siiani, kuid vastuseid ju pole. Loomulikult olen oma eluga edasi läinud ja igapäevaselt see mind enam ei mõjuta, kuid ikkagi see muutis mind jäädavalt. See alaväärsustunne ja hirm ebaturvalisuse eest pole tegelikult päriselt kadunud.
Ma ei osanud tol ajal üldse aimatagi, et mu abikaasal võiks olla peas mõte end ära tappa. Tõsi, tal oli enne seda tegu meeleolulangus ja ehk isegi depressioon, kuid ma ei osanud arvata, et see nii sügav oli. Seega on suitsiiditeemast rääkimine väga oluline ja seetõttu otsustasin nüüd 20 aastat hiljem sellest siin rääkida, ehkki ärevus on sees ka praegu neid ridu kirjutades.
Kõiki suitsiidiga kokku puutunud lähedaste lugusid saab lugeda Peaasi.ee lehelt.
Tänase päeva puhul jagab oma mõtteid suitsiidi ennetamise teemal ka Innove Rajaleidja Lääne-Eesti piirkonna juht, lastepsühholoog Tiina Kütt:
Täna räägime me palju märkamisest. Märka oma lähedasi, pane tähele, kui kellelgi on mure. Mina tahaksin aga öelda, et märka lisaks oma lähedastele ka teisi inimesi! Märka isegi seda inimest, keda sa kunagi näinud pole ega eales näe, kuid kelle pihta on suunatud sinu sulest tulev anonüümne internetikommentaar. Ka tema on kellegi lähedane. Inimene, kellele uisapäisa kirjutatu võib väga haiget teha. Kui igaüks meist suudaks oma keelt ja väljaütlemisi natukene rohkem taltsutada, oleks maailm juba palju parem paik elamiseks.
Lapsevanematele soovin aga, et saaksite võtta iga päev vähemalt pool tundi oma lapse jaoks täielikult kohal olemiseks. Vähemalt pool tundi päevas oma lapsega rääkimiseks nii, et nutitelefon pole lähedal, telekas ei mängi, päriselt lapse mõtteid kuulates. Sest minu kogemus ütleb, et meie laste suur mure pole mitte üksindus, vaid üksildus. Neid ümbritseb nii palju sotsiaalsust, aga selle keskel tunnevad nad end üksildasena, sest päriselt kellelegi oma mõtetest rääkida ei saa.
Väga tihti on nii, et enesetapule mõtlev laps või noor ei taha tegelikult mitte surra, vaid oma murest hetkekski vabaks saada, aga ta ei oska seda muudmoodi. Meie, täiskasvanud, saame teda aidata, kui suudame lapse jaoks sedaviisi kohal olla, et ta tõesti tunneb, et saab meile oma murest rääkida. Aitame!
Täna toimus ka Riigikogus suitsiidiennetuspäevale pühendatud seminar ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalik istung. MTÜ Peaasjad esindaja Anna-Kaisa Oidermaa rääkis, et suitsiidist on selle ennetamiseks oluline rääkida ka meedias, avalikult. Kuid rääkida tuleks nii, et hädas ja raske haiguse all kannatavad inimesed ei saaks enesetapuks uusi ideid, mitte suitsiidi romantiseerides, vaid nimelt sellest, kuidas mõjub enesetapp lähedastele ning kuidas depressioon on ravitav haigus, abi selle tunde vastu on olemas.
Peaasi.ee põhjaliku juhise, kust leida vaimse tervise probleemide puhul abi, leiad SIIT.
