Tihtilugu jõuavad kiusamisjuhtumid meediasse siis, kui vägivald on muutunud füüsiliseks – peame rääkima peksmisest, tervisekahjudest ja enesetapukatsetest. Sirli lugu aga meenutab meile, et suhtuksime teistesse inimestesse sõbralikult, õpetades läbi eeskuju nii käituma ka oma lapsi, sest ka verbaalne kiusamine jätab inimesse igavesed ja eluteed muutvad hingehaavad. Ta kirjutab:
Olen pärit väikesest Tartumaa külast, käisin kohalikus vallakoolis. Olin algklassides väga hea õpilane, tunnis hästi osavõtlik. Mulle meeldis õppida ja uusi teadmisi ammutada.
Kuid siis algas minu elu raskeim aeg. Minu kiusamine algas kolmandas klassis. Mäletan seda päeva selgelt. Oli õpetajate päev ja meile andis tundi 12. klassi õpilane. Kõik olid rõõmsad ja tund huvitav.
Mind kutsuti tahvli ette ülesannet täitma. Samal ajal segas klassivend aga tundi, nii mina kui ka „õpetaja“ palusime teda, et ta ei segaks. Kõik muutus hetkega. Klassivend haaras puidust kaardikepi ja hakka mind sealsamas tahvli ees peksma. Sain mitu korralikku hoopi, enne kui „õpetaja“ jõudis sekkuda. Klassivend viidi klassist minema, mind vaadati õpetajate toas üle.
Neljandas klassis ja saime endale uue klassijuhataja. Noore ja häbeliku. Ta kartis ennast kehtestada ning tal tekkisid klassis omad lemmikud, millest sai alguse gruppide tekkimine õpilastest. Mina kuulusin „maakate“ gruppi, kellega teised ei suhelnud - väljaarvatud siis, kui nad ei osanud kodutööd teha või kui me olime parasjagu kohvikust head-paremat ostnud. Ma olin häbelik ja vaikne tüdruk. Kui keegi abi vajas, aitasin. Olin nõus andma oma kodtööd teistele maha kirjutada. Vahest kirjutasin nende eest.
Vastustasuks hakati mind hoopis tõrjuma ja solvama. Põhjus? Ma elasin koolist seitse kilomeetrit koolist eemal, maal, mitte alevis nagu teised. Tuleb meelde päev, kui ootasin väljas bussi ja klassiõde karjus mulle: „Maakas!“ Üritasin temaga viisakalt vestelda ja palusin mitte solvata, kui solvangud jätkusid. Kõigi ees.
Lisaks olin ma kooliajal väga nõrga tervisega. Kõik viirused korjasin üles, lisaks olen astmaatik. Puudusin väga tihti. Arstitõendeist hoolimata olin nii tihti haige, et õpetajad hakkasid ka imelikud vaatama. Helistama mu emale ja uurima, kas ma olen ikka haige, või hoian niisama eemale? See andis jutuainet ka kaasõpilastele.
Õpetajad hakkasid mulle panema kehvemaid hindeid, kui väärt olin. Nägin ju tagasisidet parandatud tööde pealt. Mäletan, et kõige hullemad suhted olid mul käsitööõpetajaga, kes oli veendunud, et keegi teine teeb minu eest töid ära. Seetõttu ei hinnanud ta minu töid kunagi kõrgema hindega kui kolm. Ema kirjutas hindamise asjus nii õpetajatele kui ka juhtkonnale. Sellest oli suur abi, kuna hinded paranesid päevapealt. Käsitööõpetaja saatis mitmed minu tööd näitusele ja kiitles, et temal on nii tubli õpilane.
Kuid selleks ajaks oli kahju juba tehtud. Mõistsin, et hindeid parandas vaid ema sekkumine. Hakkasin tahtlikult koolist puuduma, sest tundsin et täielikult tõrjutuna. Kui koolis käisin, siis hoidsin omaette. Söömas ma koolis ei käinud, kuna kartsin teiste pilke. Vahetunnis hoidsin pead all või istusin seljaga teiste poole. Kooli vältimise tõttu jäin klassi kordama.
Toona hoidsin kõiki emotsioone endasse, kuid täna tean meenutada, et tundsin koolis olles üksildust ja hirmu. Kodus nutsin lakkamatult ning mõtlesin: miks mina? Jõudsin järeldusele, et probleem on minus. Mina olengi see VIGA.
Veidi oli abi sellest, kui kooli asus tööle psühholoog. Ta aitas mulle koostada järelvastamiste graafiku. Pidasin teist koolipäevikut, kuhu tegin märkmeid iga tehtud töö ja enda meeleolu kohta. Sain viimaks kõik südamelt ära rääkida ja tundsin ennast palju kergemini. Kuniks…
Kuniks hetkeni, mil psühholoog otsustas kutsuda vestlusele just need õpilased, kes mind solvanud olid, ja meie klassijuhataja. Vestlusel arutlesime koos, miks kõik nii kaugele läks. See oleks võinud lõppeda hästi, aga lõppes nii klassijuhataja, õpilaste kui ka psühholoogi veendumusega, et ma olen ise kiusamises süüdi – sest ma ei suhtle õpilastega, kes mind solvavad, sest ma puudusin koolist nii tihti, sest ma hoidsin nurka ja keerasin teistele selja. Selle vestluse meenutamine ajab mind siiani nutma.
Sellest alates muutus olukord minu jaoks veelgi hullemaks. Pidin ju nende samade õpilaste ja klassijuhatajaga igapäevast kooliteed jätkama. Minu hinded langesid alla igasugust arvestust. Käisin järelaitamistundides, kus tundsin end palju paremini kui tavatundides, sest seal olin aineõpetajaga kahekesi. Ained said selgeks ja õpetajad märkasid mind.
Pärast põhikooli lõppu lahkusin sellest koolist gümnaasiumisse edasi suundumata. See oli mu kindel otsus ja kõiges minu kõrval olnud ema toetas seda.
Kolisin linna, kus tutvusin oma tulevase abikaasaga, täisealiseks saades abiellusime ning peatselt sündisid lapsed. Kõik läks justkui suurepäraselt, aga tegelikult maadlesin veel aastaid depressiooni, paanikahoogude ja suitsiidimõtetega. Tean tagantjärele, et need said aluse vaimselt ja emotsionaalselt väga raskest kooliteest.
Täiskasvanuna olen aga saanud abi otsida nõustajate ja psühhiaatri juurest. Täna ma saan öelda, et kuskil paistab juba päikesekiir, ma naeratan ja ma tegelen oma pisikestega. Ma hindan seda, mis mul olemas on. Minu ümber on inimesed, kes minust tõeliselt hoolivad. Aitäh neile!
Minult on küsitud, kuidas ma täna nendesse inimestesse suhtun, kes mulle kooliajal liiga tegid? Kas ma andestan neile? See on päris raske küsimus. Praegu ma veel andestama valmis pole. Ma tunnen enda sees veel suurt viha. Viha selle eest, kelleks nad mind muutsid. Et nad minu eluteed nii palju mõjutasid. Teisalt olen hakanud endale teadvustama, et nad olid kõigest lapsed. Ma loodan, et nad on tänasel päeval hoopis teised inimesed, teise mõtlemise ja ütlemisega.
(Foto on illustratiivne)
Aitäh Sulle, Sirli, et jagasid meiega oma lugu! Kui ka Sinul on jagada lugu, millest teised emad võiksid õppida või tuge leida, siis jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi kogemuslugusid: toimetus@emmedeklubi.ee!
