Triinu kaksikutest tütred. Foto: erakogu
Maailmas toimuva rinnapiimanädala raames nõustus meiega oma lugu jagama Triin, kes imetas oma kaksikuid aasta ja kaks kuud. “Kaksikute imetamine on ilmselt mõnevõrra keerukam ühe lapse imetamisest, aga see on täiesti võimalik kui ise seda tahta ning selle nimel natuke pingutada,” ütleb ta. Siin on tema lugu tema enda sõnadega:
Kui sain teada, et ootan kaksikuid, siis oli üks minu suurimatest muredest, kas mul õnnestub neid ikka rinnaga toita. Oma esimest last imetasin aasta ja 2 kuud ning tema ei teadnud lutipudelist ega RPAst mitte midagi. Tahtsin, et ka järgmine laps (lapsed) saaks samamoodi toidetud. Kuigi vaim oli valmis kaksikute imetamiseks, siis tekkisid tõrked juba kohe alguses.
Kaksikud sündisid keisrilõike abil ning mina ei saanud neid rinnale enne, kui alles intensiivis. Selle ajani olid nad isa rinnal turvaliselt soojas. Kui pärast intensiivis olemist palatisse jõudsin, siis piimapudelid juba ootasid. See oli hetk, mil oleks tahtnud nutma hakata, sest miks ometi ei lubata mul neid kohe ainult rinnaga toita.
Tüdrukud olid tublid! Nad oskasid imeda küll, aga kippusid ruttu magama jääma. Meile sattus esimesel päeval ja ööl ämmaemand, kes meid tõsiselt ära hirmutas, et jätame lapsed nälga. Tuleb äratada iga 3h tagant ning kui ühel ööl kümme minutit kauemaks jäime piima toomisega, siis tõi ta selle meile ise palatisse. Kogu see haiglasoleku aeg oli väga stressirohke. Ma tõesti pingutasin, panin neid koguaeg rinnale, kuid lisa andsime samamoodi kogu aeg juurde. Tundsin, et haigla poolt ei olnud mingit tuge. Olin vaikselt juba lootust kaotamas, et mul nende imetamine õnnestub. Õnneks järgmisel hommikul kohtusime ämmaemandaga, kes aitas lapsi korraga rinnale panna, et ise rohkem puhata saaks ning natuke optimistlikumalt kogu sellesse teemasse suhtus.
Kolmandal päeval saime rõõmsa uudise kojuminekust ning kohe olime tunnistajaks ka arstide erimeelsustele kaksikute imetamise osas. Kui küsisime, kui palju kodus veel edasi lisapiima tuleks anda, siis üks arst oli väga kindel, et ikkagi kaksikud ja andke ikka koguaeg. Samas lastearst, kes lapsi üle vaatas, oli ääretult tore ning andis kindlustunnet, et ema suudab kaks last ära toita küll! Seda oli rõõm kuulda! Siiski ostsime kohe lutipudelid ja RPA ning suundusime koju.
Kodus jätkasime nii nagu haiglas – enne rind ja siis lutipudel. Üsna ruttu aga tundsin, et piima on juba piisavalt ning otsustasime proovida ilma RPAta. Ning nad said kõhu ilusti täis ja edaspidi kosusid ka väga hästi! Kuigi vahepeal kogesime ka umbes kuu-ajalist tissistreiki, siis suutsime sellest ikka üle olla ning imetasin neid kokku aasta ja peaaegu 2 kuud. Algul ei saanud kuidagi vedama, aga õnneks lõpuks kõik laabus ning kaksikuid on tõepoolest võimalik väga edukalt imetada. Panin kirja mõned punktid, mis minu jaoks muutsid imetamise lihtsamaks.
-
Imetada lapsi korraga! See säästab väga palju aega. Alguses oli keeruline leida õiget asendit, aga lõpuks kui leiad, siis mina sain nende imetamise ajal isegi vahepeal heegeldada, sest käed olid vabad. Võtsin nad imetamispadjale pead keskel koos ning jalad selja taga.
-
Hea imetamispadi! Küll ma mässasin algul tavaliste patjadega, aga need vajusid ära ning kuna mul ei olnud kohta, kuhu teha nö püsivat toitmiskohta, siis pidin kogu süsteemi vahepeal ära lammutama ja seejärel uuesti „ehitama“. Siis sain kasutada nuudelpatja, kuid ka see kippus pidevalt ära vajuma ning ei olnud mugav. Kui sain aga õige kaksikute imetamispadja, mis oli piisavalt tugev ning käis selja tagant rihmaga kinni, siis tundsin, et oleks pidanud kohe selle väljamineku tegema. See oli tõeliselt mugav ning kasutasin isegi üle aastaste lastega seda veel.
-
Usk iseendasse! Ma sain pidevalt imestunud pilke, et oma tüdrukuid rinnaga toidan ning neile sellest piisab. Teised ei kujutanud ette, et see võimalik on. Aga kui ise usud, siis on kõik võimalik.
-
Kindel graafik! Meil olid üsna kindlad söömis- ning magamisajad. Lapsed sõid ühel ajal ning tänu sellele ka magasid ühel ajal. Öösiti kui üks ärkas, siis äratasid ka teise, et nad korraga sööta. Kui piigad juba suuremad olid, siis öösiti hakkasin neid eraldi toitma, aga päeval ikka koos.
